Teisipäev, september 23, 2008

Kiirvisiit Pariisi - 26.08.2008 1. päev

Saabumine
Õnneks on olemas Estonian Airi poolt otselend Tallinnast Pariisi. Kuigi väljalend oli suhteliselt varajane (lennuk startis kell 8:00), kompenseeris selle mitu positiivset sündmust juba lennujaamas. Kuna Max (töökaaslane, kellega me selle reisi ette võtsime) oli kusagilt endale hankinud "kuldkaardi", siis saime checkin'i teha lennujaamas ilma järjekorras seismata (tegelikult on see tõeline luksus) ja suundusime seejärel koheselt VIP ruumi oma lendu ootama. Kes teab, mis tähendab lennujaamades VIP ruum? Mina olin sellest enne kuulnud ja nüüd olen seda ka kogenud. Tehtke järele! Sellega veel positiivsed sündmused lennujaamas ei lõppenud. VIP ruumis oodates hõigati meid (mind ja Max'i) välja ning paluti minna värav nr. 2 juurde, kus meie senised tavapiletid kenasti äriklassi piletite vastu ümber vahetati. Mida sa hing veel ihkad, mõtlesin ma salamisi. Ja ega rohkem ei pakutud kah.

Kell 8 tõstis lennuk oma nina maast lahti ja 3 tunnine lend Pariisi võis alata. Lennud nagu ikka on suhteliselt igavad. Ruumi pole, liikuda ei saa ja ilm on tavaliselt pilves. Peale tasuta söömise (tasuta joomist ei olnud võimalik proovida seoses eelolevate töökoosolekutega) ja magamise rohkem midagi ei toimunudki ning täpselt ettenähtud ajal olime Prantsusmaal Charles De Caulle lennuväljal (lennuväli on võimas, üks võimsamaid Euroopas vist).

Lennuväljal käisid asjad kähku. Reisikotid selga ning taksojärjekorda. Koosolekute aeg hakkas ka juba tagant torkima. SAGEM SECURITE, kuhu me pidime minema, asub Pariisi äärelinnas ja lennujaamast on sinna minna mitukümmend kilomeetrit. Kuna Pariis on suurlinn, siis ma ei kujuta ette, kuidas seal taksojuhid üldse ilma GPS'i abita läbi saavad. Õnneks meie taksol oli GPS olemas ning peale paberi peal aadressi näpuga näitamist (igaks juhuks kirjutasime aadressi paberile, sest kes neid prantsuse aadresse ikka õigesti hääldada oskab) kihutasime SAGEM'i poole. Taksojuht korra eksis marsruudiga, aga GPS oli kohe jaol ning viga sai kiiresti parandatud.

SAGEM SECURITE, suur prantsuse firma, ei näinudki väljast poolt nii suur ja ilus. Majad olid rohkem nagu laohooned ja töökohad olid ka oluliselt viletsamad kui meil Proeksperdis. Aga tühja sellest, jutuajamised said aetud ja visiitkaardid vahetatud. Pikemalt ma sellel teemal rohkem rääkida ei saa ja ma arvan, et see pole huvitav kah. Lühidalt öeldes kella 17 paiku (kohaliku aja järgi) said tööasjad aetud ning lahkumine taksoga Pariisi kesklinna suunas oma hotelli võis alata.

Hotelli me kuidagi jõudsime, aga taksojuht oli oma sõiduga püstihädas. GPS seadet taksol polnud. Õnneks oli taksojuhil kaart olemas. Küll ta podises sõidu ajal ja ajas näpuga kaardil järge, aga oli näha, et lihtne seal suvalist tänavat ülesse leida ei olnud. Lõpuks kui me pärale jõudsime, oli ka taksojuht silmnähtavalt rõõmus, et ülesandega hakkama sai.

Paaritunnine uinak hotellis tehtud, suundusime Pariisi nn. ööellu (etteruttavalt võin öelda, et see lõppeski öösel millalgi peale südaööd). Esimene plaan oli üle vaadata Eiffeli torn. Kuna linn on suur ja vahemaad suhteliselt pikad (ise kah päevasest tööst natuke väsinud), siis mõistlik otsus oli metroo kasutamine. Metroo vajalikkuse üle suurlinnas ma kommenteerima ei hakka, kes seda kasutanud on, saab sellest ise aru.

Eiffeli torn

Alguses, kui ma seda kaugelt nägin, ei tundunud ta kuidagi erilisena. Mida lähemale me aga jõudsime seda rohkem tekkis tunne, et tegu on millegi omapärase ning ilusaga. Ja lõpuks kui me päris torni all seisma jäime ja ülesse vaatasime, siis tundus küll mulle, et inimesed on millegi suurega hakkama saanud. Kell oli siis kohaliku aja järgi kusagil 6-7 vahel, aga rahvast oli plats praktiliselt täis. Kuna ma ise kardan kõrgust, siis olin juba algusest peale meelestatud, et seda torni mina vallutama ei hakka, vaatan teda pigem maapinnalt. Aga Max, vana alpinist, ei jätnud jonni ning veenis mind seni kuni endalegi märkamatult sattusin ühte neljast piletijärjekorda. Järjekord oli nii pikk, et selle aja jooksul, millal me seal seisime, suutsin ma vähemalt 10 korda ümber mõelda, mitmendale korrusele ma siis tornis pidama jään (tornil on turistide jaoks 3 korrust ja vastavalt korruse numbrile on ka piletihind). Kassani jõudes otsustasin, et ostan pileti viimasele korrusele (pilet maksis 12 EUR-i) ja kui näiteks 2. korrusel selgub, et minu kõrguse piir on käes, siis lihtsalt 3. edasi ei lähe (korruste vahel ongi kõige suurem vahemaa 2. ja 3. korruse vahel).

Piletid käes, hüppasime lifti, mis meenutas rohkem minitrammivagunit. 1. korrusel oli vahepeatus, kus väljusid kõige aremad ehk need kellel piisas u. paarikümnemeetrisest kõrgusest või kellel polnud lihtsalt raha kõrgemale minekuks. Meie "kihutasime" hoogsalt edasi 2. korrusele. Vagunist väljudes oli pilt päris muljetavaldav. Esimese hooga käisin käsipidi kobades mööda seinu ja vältisin välispiirdeid. Kuid nagu alpinistidelgi, kes teevad vahepeatusi aklimatiseerumiseks, aitas ka mind kõrgusega harjumisel lihtsalt aeg. Nimelt oli järjekord 3. korrusele minemiseks u. 2 tundi pikk ja selle ajaga ei tundunud mullegi enam 2. korrus eriti kõrge. Seega otsustasin kindlalt ka 3. korruse "ära võtta".

3. korruse lift oli juba nagu päris lift, ... aga selle vahega, et kui näiteks Tallinna teletornis on kinnine lift (puuduvad aknad), siis Eiffeli torni 3. korrusele viis klaasist lift. Sellest tulenevalt sättisin ennast kohe lift keskele, et minu ja klaaside vahele jäi paras hulk kartmatuid turiste. LAHE, TÕELISELT LAHE. Võin kinnitada, et tunne oli super, kui 3. korruse lift oma uksed avas ning soe tuulehoog näkku puhus. Mu keha küll värises igast otsast, aga ma pole siiamaani aru saanud, kas see oli hirmust või vaatepildist, mis sealt avanes. Ainukeseks kommentaariks võin veel öelda seda, et minge käige ja kogege ise seda situatsiooni.

Kui me lõpuks (üleval tipus olime u. tund aega) 1. korrusele tagasi jõudsime, siis arvas Max, et hästi lahe oleks Eiffelit vaadata ka ööpimeduses kusagilt eemalt, sest öösel täistundidel hakkab torn lahedalt särama. Tegime kiirelt mõlemad ühe õlle ning lahkusime tornist metroo suunas (kell oli kusagil 23:30 kohaliku aja järgi) ning võtsime kursi Montmartre mäele. Kohale plaanisime jõuda järgmiseks täistunniks, aga tegelikult jäime natuke hiljaks, sest metroost väljudes ei suutnud me kohe leida mäel asuvat kirikut, mille juurest pidi olema hea vaade Eiffelile. Lõpuks kohale jõudes, ootas meid ees väikene üllatus. Kuna kell oli hiline ja nädalapäevaks kolmapäeva esimene tund, siis me eeldasime vähest (pigem olematut) rahvahulka. Tegelikult oli asi vastupidi. Rahvast oli palju. Kes tantsisid, kes laulsid, kes lihtsalt jõid alkohooli ja suhtlesid omavahel. Ühesõnaga metropol, mis metropol, kus rahvast jagub igal ajahetkel kõikjale. Veetsime ka meie seal natuke aega ja vaatasime selle Eiffeli säramise kaugelt ära. Oli kah nagu midagi, aga lähedalt oli igatahes etem.

Kella ühe paiku öösel otsustasime siis lõpuks meiegi hotelli puhkama minna. Kuna metroojaama uksed olid suletud, siis polnud muud võimalust kui piisavalt kõvasti hüüda "Taxi" ning loovutada paarkümmend eurot. Maksis see sõit palju maksis, aga hotelli me jõudsime ning ausalt välja teenitud uni hakkas koheselt võimust võtma.

1 kommentaar:

Unknown ütles ...

Äge, tundub tõesti Pariis olevat. Sest Hiiumaa torn on tehtud kadakatest...

Ja hea, et te uued Põldotsa jalgrattad kah pildile saite!