Esmaspäev, aprill 18, 2011

Maris ja Rando Belize'is

Destinatsioon: Belize.
Riigikeel: inglise,lisaks hispaania, maia ja kreooli keel laialt levinud
Inimeste arv: 312 000
Pindala: 1/2 eestit
Turiste aastas: 250 000 lennuturisti ja enam kui 600 000 kruiisituristi
Aeg: 14.01.2011 – 4.02.2011
Lend: Tallinn –Praha (ööbimine) -Düsseldorf –Atlanta (ööbimine) -Belize City -Atlanta -Amsterdam –Praha (ööbimine) -Tallinn
Seljakotirändurid: Maris ja Rando
Ära antav pagas puudub, kaasas ainult pardapagas.

Eellugu - Neljapäeva hilisõhtul kotti pakkides oli Maris veendunud, et 3 nädala riided, hügieeni- ja muud varud tema 40 liitrisse seljakotti ära ei mahu. Aga siiski - pärast mitmetunnist pingutust olid asjad kotis ja ruumi ülegi – et pärast soojad riided kotti mahuks.

Sõit Belize: 14.01 – 16.01 Kui kaua läheb aega, et Belize jõuda? Me
ie retk sai alguse reede pärastlõunal Tallinna lennujaamast. Maris jooksis len
nukile praktiliselt otse kontorist, viimased e-meilid luges l
ennujaamas, kell 15.00 lülitas telefon
i pardale minekuks välja ja puhkus oligi alanud. Paar tundi hiljem maandusime kevadises Prahas. Temperatuur oli meelierutav +3 ja lumest polnud jälgegi. Viisime pagasi hotelli, mis oli meelega valitud lennujaama terminali kõrval, et ei peaks varahommikul liiga palju reisima. Õhtul
tähistasime puhkuse algust ja nautisime viimaseid tunde hotellis euroopa telekanaleid. (tagantjärgi oli huvitav meenutada, et Belizesse minekul räägiti CNNs Tuneesia rahutustest, siis tagasi Prahas olles 3 nädalat hiljem oli peauudiseks Egiptuse rahutused).
Järgmise päeva hommikul jooksime lennule ja lõunaks olime Düsseldorfis. Vahet
ult enne ookeanilennu pardale minekut kutsuti meid kõrvale – meile lähenes lennujaamatöötaja kutsudes meid nimepidi nagu oleks ta meie tuttav. Meid juhatati kõrvale ja alustati sisut
ihedat turvaküsitlust – Kui kaua te üksteist tunnete? Miks te USAsse lendate? Mis teil kotis on? Ja millal teie elektroonilised vahendid viimati remondis käisid? See oli tõeliselt kummaline – miks ometi peaksin ma ihaldama elu USAs või kuidas ma niinimetatud pommiga nii kaugele oleksin jõudnud? Igatahes tundsime end klassikalise idablokist reisinuna, kellel igassse maailmanurka reisides lasub terrori-, prostitutsiooni või narkokuriteo kahtlus.
Läbisime psühholoogilise turvakontrolli siiski edukalt ja võisime rahuliku s
üdamega end ookeanilennul magama sättida – Düsseldorf Atlanta lend k
estis 10,5 tu
ndi – mingit magamist seal muidugi ei olnud, ainult sõime, vahtisime filme (vist isegi 3-4 erinevat) ja lugesime. Atlantas pidime oma kellad 6 tundi tagasi lükkama. USAsse maandudes on esimene mõte – tarbimine! Nii ei olnud ka meie erandiks ja tormasime taksoga esimes
se kaubanduskesusesse, kus Maris sai endale suurepärase Nikoni digipeegelkaamera enam kui 25% eestist soodsamalt. Marisel jäi veel süda verd tilkuma, et ei saanud neid kauneid hilpe enda kotti pressida, aga ratsi
onaalne mõtlemine siiski tõi meid maa peale - 3 nädalat seiklusi oli veel ees ja iga lisagra
m
m vähendaks selle mõnu. USAst jäi meelde vaid mustad suured ületarbijad ja meeletu pealiskaudsus – kõiges, mis nad teevad või ütlevad. Kaua seda palagani kaasa mäng
ida ei jaksaks. Ajavahe tõttu kukkusime kell 20.00 voodi ja kell 4 istusime silmad pärani suutmata uinuda, kell Eestis ja meie kehas oli 10hommikul. Sisustasime oma vaba aega uue kaamera tudeerimisega. Hommikul kimasine shuttle bussiga lennujama ja meie viimane lend juba ootas. 4 tundi ja kohal! Super! Lennukilt maha astudes jooksime esimese asjana tu
alette riideid ja jalanõusid vahetama. Kõik oli nii väike ja kodune. Belize lennujaam
on Tallinna lennujaamast vaid kolmandik ja sees oli vaid 3 lennukit ning paar väi
ksemat cesnat kohalikeks lendudeks.
Takso juba ootas ja sealt Supermarketi vahepeatusega veetaksojaama, kus e
sime
ne peatuskoht Caye Caulkeri nimelisel saarel ootas. Supermarketi ees ei suutnud me om
a janu ja elevust varjata ning korkisime lahti esimesed Belikinid (monopoolne õlletootja) Haarasime veel veetaksojaamast päikesekreemi, küsisin veel müüja käest, et mis ta arvab, kas 6UV kaitse on ok või peaks võtma 8UV kaitsega kreemi – hiljem lugesime raamatu
st, et minimaalselt peaks kasutame UV 20 kaitset. See 6se faktoriga kreem andis muidugi kohe järgmisel päeval kerge põletusega tunda. Veetakso sõit kestis 40 min ja lõpuks olime kohal. Kell näitas 15.00 16 jaanuari pärastlõunal ja me olime teel olnud 56 tundi. (koos ööbimi
seg
a Prahas ja Düsseldorfis). Elevuse käigus ei märganudki, et telefonid ei olnud vahepeal piuksugi teinud – jah arusaadavalt oli meil Eestiga ka 8 tunnine ajavahe ja kõik potentsiaased helistaja

d juba magasid aga ikkagi, imelik tundus. Mis värk nende telefonidega on? Lõpuks mõist
sime, et ei Tele2 ega Elisa ei tunnista kahjuks Belizet kui riiki ning neil puudub seal
roumingupartner. Paanikas jooksime esimesse internettipunkti ja postitasime Face
booki teate, et viibime reaalajakommunikatsioonivahenditest eemal ning kui kellelgi suur häda käes kirjutagu e mail. Puhkus suure algustähega. Mõnus!
Caye Caulker
Meie pesa Caye Caulkeris oli armas seljakotirändurite maja
(http://www.yumashousebelize.com/). Kahekorruseline läbipaistev ja kõi
Juba esimesel jalutuskäigul mõistsime, et siin tuleb kõigile tere öelda. Saar oli imeväi
k
e – autosid asendasid golfiautod. Saare keskuse jalutas ühest otsast teise 20 minutiga. Mõistsime ka, et enamus turistidest koosneb USA, Kanada ja Austraalia tegelastest. Eestist po
lnud kek-
krigiseb-kui-toas-liigutan maja. Meie voodi ümber oli ca 1 m igas küljes. Põrandapi
nnale mahtus ilusti 40liitrine seljakott ja kõik. Ülejäänud tegevused toimusid voodis, sest põrandal ruumi ei olnud. Seadsime end sisse ja tegime tutvust võrkkiikede ja juba majas resideeruvate kodanikega, kes kõik juhtusid olema äärmiselt sõbralikud ning abivalmid.
Meie päevad saarel möödusid mõnusalt GO SLOW – tegutse aeglaselt põhimõttel ehk ei mingit tõmblemist & pidevat tegutsemist. Lisaks sellele oli saarel veel üks slogaegi midag
i kuulnud.

n – NO SHIT, NO SHIRT, NO PROBLEM! Tõeline seljakotirändurite paradiis. Saare lõpus asus baar – Lazy Lizard – baar, mille pukid olid ookeanis ja maailma parim pina colada valg
us üle jäise klaasi. Avastasime lisaks Pina Coladale veel imelise joogi, millele jäime lõpuni truuks – Panty R
i
pper – ananassimahl+kookoserumm. Mmmm..taevalik kombinatsioon! Kohalikud manustasid ka nn rum punchi, mis sisaldas rummi+squeeze ning minu meelest maitses pigem nagu mehukatti viskiga. Paar korda kohalikega hängides pidime siiski näo tegema ja viisakusest paar tassikest ära lonksama, erilist lemmikut sellest joogist ei saanud.
Õhtuhämaruses ilmusid meie kodu kõrval olevale väljakule ka kohalikud liigavõrkp
allurid, kellega Maris kohe nobedasti sõprust sobitas ja 3 õhtut järjest oma jalgadelt liivas püherdades naha maha kraapis. Sai viskutud vapralt pallide järel
e endale aru andmata, et see ei ole päris Pärnu ranna liiv, sest see sisaldab palju merikarpide tükke, mis olid
vägagi kõvad ja kraapisid jalad üsna marraskile.

Kui lebamisest villand sai loivaime esimese turismiputkani – Tsunami adv
entures – musta huumorit sellel rahval jagub (1960 aastal oli piirkonnas suur orkaan & tsunami, mis pühkis enamuse majadest ja jaotas saare kaheks – lõhe ei ole suure – ligikaudu 30 meetrit seega üle saab nii ujudes kui ka kanuuga. Kinnisvara on teisel saarepoolel märkimisväärselt odavam, sest seal puudub elekter. Õnneks on saarel aga enamuse ajast päik
seline nii, et päikesepatareide müüjad rõõmustavad)
Tsunami reisid viis meid paadiga merele. Sõit oli istmikule väga valulik ja kestis um
bes 40 min. Iga sekund sõidust oli seda
väärt kui me lõpuks Hol Chan Marine pargis Shark re
ef Alley’le jõudsime. Kiikasime peljates üle paadiserva kui giid juba kurjustas, et vette vette. Veest vaatasid vastu raid. Kas tõesti?!? Ei no muidugi ütles giid, need kalad siin on nagu lemmikloomad, kes uudistavad ja tahavad pai saada. Ei! Vetteminemine ei tundunud ohutu. Kuna teekond oli olnud pikka ja märkasime vees ka teisi ujujaid pidin endas kõik hirmujudinad maha ajama ja vette prantsatama. Mask peas. Esimesed minutid oli täielik sokk – need raid olid tõesti uudishimulikud, lisaks kardsime kohutavalt jalgu maha panna kuigi seal oli vaid 1,2 meetri jagu sügavust – raid armastavad end liiva alla sättida ja ma ei taha teada
, mis juhtuks ku
i
mõnele endasuurusele päriselt ka peale astuks.
Tegelikult ei olnudki need kalad ja hiiglaslikud kilpkonnad seal päris juhuslikult – üks
kalamees puhastas seal lähedal oma karpe ja laisad meretegelased nägid kerget saaki. Lootsin kogu hingest, et see kalamees neile piisavalt karpe loobib ja et ma lõunaks saadud küpsist taskusse ei unustanud. Uudishimulikud olid need raid tõesti – nägime nii mõnigi k
ord neid enda poole ujumas ja lootsime, et suudame märkamatult tagurpidi ujudes põgeneda endal silmad nagu tõllarattad – huhh, see oli tõeline katsumus. Adrenaliin korralikult laes aga ära tegin! Samas rai’d olid alles algus. Järgmistes snorgeldamiskohtades tuli meil silmitsi seista ka 1,2 meetriste väikeste haidega (http://en.wikipedia.org/wiki/Nurse_shark). Kuna aga hirm võttis võitu, siis haidega koos ujumine jäi ära – liikusime neist 100m kaugusele ning suplesime nendest ohutus kauguses (kuigi väidetavalt ei pidanud need haid olema agressiivsed)
Pärast merereisi olime korralikult põlenud ja meie 6UV faktoriga kreemist polnud ka igatunnise kreemitamise tulemina mingit tolku. Kui mõistus pole tuleb valusat nahka kannatada.
Juba esimestel kohtumistel kohalikega arvasid nad, et oleme Saksamaalt – usun, et sel lihtsal põhjusel, et nad on oma turistid jaganud 3 gruppi – siseturistid, ameeriklased (kõik, k
es räägivad inglise keelt kaasa arvatud Kanada, Austraalia ja Suurbritannia) ja sakslased (ehk siis kõik ülejäänud, kelle keelest nad aru ei saa). Enamus kohalikke rääkis vaba
lt 4 keelt – kreooli (aafrika+inglise keel), hispaania, maya (3 erinevat maia keelt vastavalt suguharule) ja inglise keelt. Vaatamata mahukale keelepagasile on riigi kirja- ja lugemisoskus 80% piiril, mis tähendab 12 aastaselt veerimist – ometi on nad selle näitaja üle äärmiselt uhked,
sest see on kesk-ameerika riikidest kõrgeim!
Õhtul nautisime suurepäraseid mereande ja Rando avastas enda jaoks lugemise, kuigi Belizes puuduvad raamatupoed. Reaalselt ei ole võimalikad kogu riigist mitte ühtegi uut raamatut osta. Kavalad hosteli ja hotellide pidajad mõtlesid aga geniaalse vahetussüsteemi – anna oma vana loetud raamat ja anname sulle kellegi teise loetud raamatu vastu. Mõnus, nii lugesimegi mõlemad 3 raamatut läbi ja koju naasime ühega. Riigis puuduvad ka originaalplaadid – kõik müüdavad plaadid on kõrvetatud toorikutele ning plaadiümbrised on värviprinteriga kopeeritud, peal kõrvetaja nimi, kuupäev ja kellaaeg.
Meie eelviimasel saareõhtul saabusid meie hostelisse 4 rootsi kutti. Pealtnäha täiesti tavalised seljakotirändurid igaühel 1 seljakott – seadsid end meie kõrvaltuppa sisse ja väljusid toast poole meetrise kõlariga ja alustasid techno kuulamist. Ka nii saab reisida! ?
Saarel elades tundus nagu oleksin siin juba aastaid olnud. Pärast esimest päeva oli geograafilislt selge, kus on pood, baar ööklubi ja resoranid. Õhtul sööma minnes ei olnud
vahet kelle lauda istud, sest kõik olid „vanad tuttavad“ kes hakkasid oma päevast, reisist kõnelema. Tutvusime nii mõnegi tegelasega, kes omakorda olid oma reisi alustanud üksi kuid nüüd poolelt reisilt leidnud kaaslasi kellega edasi liikuda.
5 päevase Caye Caulkeri võtavad ilmekalt kokku järgmised sõnad – võrkkiik, Pina Colada, laisad koerad, aeglased ja sõbralikud inimesed, päike
, võrkpall, krevetid, merevähid ja red snapper (riffahven), paljajalu kõndimine, snorgeldamine, Go Slow, USA, Kanada ja Austraalia turistid, kõik müügiks, raggamuffin tours!
Transfeer – Caye Caulker – Belize City – San Ignacio
Caye Caulkerist lahkusime hommikul veetaksoga. Belize Citys pidime saama bussijaama, et sealt edasi dzunglisse (San Ignacios) jõuda. Nii mõnigi soovitas meil võtta takso kuid vaata
sime raamatust, et tegemist on vaid 10min jalutuskäiguga, et mis see siis ikka ära ei ole, meil ju kotid kerged ja polegi ammu liigutanud. See ei olnud kindlasti üks kõige turvalisemaid ja
parimaid otsuseid, mis selle reisi jooksul tegime – meid ootas ees väga väga kiire kõnd ignoreerides kõike oma ümber kuid tundsin kuidas nende mustade meeste silmad minu kaamerakotti (mis ei näe välja nagu õla, selja või niisama kott) jõllitasid. Lisasime sammu ja tõesti kõnd oli lühike kuid väga dramaatiline. See oli ainus kord kogu reisi jooksul kui tõesti turvalisuse pärast muret tundsime. Õnneks läks kõik hästi kuid seda mõtetut riski kellelegi ei soovitaks. Võtke takso. Päriselt ka! Lisaks sain pärast Randolt teada, et kohalikud olid enne Belize Citys maabumist oma kuldketid tasku pistnud. Seda teades poleks ma selles linnas sammukesti teinud!
Bussisõit San Ignaciosse kestis 3 tundi (vahemaa 150km) no arusaadavalt oli vaja iga posti juures keegi peale võtta, niisama lehmadele tuututada või nautida mõn
usat regge beati (Lucky Dube Greatest Hits (üks näide sellest - http://www.youtube.com/watch?v=efd5whbLGZc&feature=related ) – tüdruk tagaistmel laulis kõiki laule veatult kaasa – kas eesti bussis juhtuks seda kunagi?!?) ja lihtsalt tsillida. Ignoreerides fakti, et meie kõrvalistmel istus just vanglast vabanenud aga väga sõbralik poiss, mis mind samuti hetkeks võpatama pani – ometi ei olnud see võrreldav Belize City jalutuskäiguga veetaksojaamast bussijaama. Sõitsime klassikalise ladina-ameerika b
ussiga (USA vana koolibuss – imekitsaste jalavahedega). Kogu sõit oli vaatamata pikkusele siiski vaimustav!
Meie esimene peatuspaik dzunglis oli Trek Stop – Lonely Planeti andmetel üks parimaid Ladina ameerika peatuspaiku (www.thetrekstop.com ). Meie nii ei arvanud. Jah, tingimused olid tõesti dzunglilikult askeetlikud – öko wc, vihmaveedush ja kriiskavad linnud. Kahjuks asus see aga riigi ainsa maantee kõrval seega auto ei lasknud tsivilisatsiooni unustada. Otsustasime, et ül
e 2 päeva seal ei ole. Järgmisel päeval võtsime ette ATM (mayade ohvrikoobas) matka.
ATM kogemus oli fantastiline – 3 tundi mööda kottipimedat koobast ainult pealamp valgust näitamas – no miks need mayad nii kaugele ja sügavale pidid ronima? No teooriaid on mitmeid – ühed arvavad, et tegemist on prügikastiga, teised, et puhkuskohana – kõige vettpidavam tundub siiski ohverdamise koobas – just siin piinati ohvreid ja valati verd, et rahuldada jumalad – et neil oleks aeg ja ilm. Huvitav fakt mis reisist meelde jäi - mayade ülikutel suru
ti imikuna kolp diagonaalseks – et nad tavarahvast eristuksid.

Otsustasime veel paariks päevaks dzunglisse jääda ja otsisime maanteest eemalole
va majutuse – Parrot nest (http://www.parrot-nest.com/). Meie maja asus puu otsas nii, et tundsime end tõelise linnu või ahvina ?. Öösel kõlas juba tuttav lindude kriiskamine ja ühel ööl ajasid koerad taga tundmatuid linde,loomi, kes tõenäoliselt olid ahvid või siis coatimundid (pesukaru sarnased tegelased) või iguaanid.
Belizelased ise puhkavad oma riigis reisides. Põhja poole viisade tõttu reisida ei saa. Viisat saada keskmisel belizelasel on väga raske. Lõunapool on aga valla kuid enamus kohalike reisimisest jääb finantside tõttu siiski kodumaale.

San Ignacio ja dzungliperioodi märksõnad – Hiinlaste jaekettide gonglomeraat, dzunglihääled, meeletu niiskus, koopad, joad, sõbralikud inimesed, suurepärased restoranid, iguaanid, tuubing, kultuuride supp.
Sisemaale jõudes langesid ka hinnad. Saarele omaselt olid Caye Calkuri poodide varus
tus kehv ja hinnad krõbedad. Klassikaliselt kaupluses kaupadel hindu ei olnud nii, et see sõltus kui rikas sa välja näed. Nad isegi ei varjanud oma hinnapoliitikat, sest ööklubi seinal sei
sis silt – prices may change based on customer behaviour – tõlge hinnad võivad muutuda vastavalt kliendi käitumisele!
Marise sünnipäevahommik – mul on alati selle päevaga pisut raske – nii ka sel aastal. Kõige suuremaks mureks oli see, et ma saan vaid 1 õnnitluse. Kõik tunduski juba lootusetu – käisime söömas ja valmistusime mayade varemete külastust (Xunantunich) kui avastasime, et oleme Guetemala piirist 2km kaugusel ning väga kõrge templi otsas – proovisin telefoni ja vola – saingi hulga sõnumeid. Tore ? Polegi kunagi 10 000km kauguselt sünnipäevaõnnitlusi vastu võtnud!

Kuulsime ka, et kohalikud käivad Guetemalas õlut joomas – see on seal 3 korda odavam ning valik on Belizega võrreldes piiritu (Belikini monopol). Guetemalalasi kasutatakse ka põllutöödel ja apelsinikasvatuses, kus nende töötasu on 1 BZD „kartuli“koti eest. Usinamad, kes alustavad päikesetõusu ja lõpetavad loojangul pidid suutma korjata ligi 100kotti.
Mayade templid olid võimsad ja ilusad, eriti just Xunantunich, mis väidetavalt on enim pildistatud maya püramiid (kuigi suuruse poolest on ka veidi suuremaid mujal – nt Tikal, mis on koheselt üle Guatemala piiri). Lisaks Xunantunichile külastasime ka Cahal Pechi – regiooni kõige vanem ja olulisem mayade linn (ca 3000 aastat vana) suuruselt kuid väike.

Pärastlõunal linnas jalutades hõikas meid jalgrattal kimanud mees, kes peatus, et me
ile rääkida kuidas ta euroopas muusikat käis tegemas ja kuidas üks soome mees talle saapad tegi. Mõne hetke pärast kohtusime aga mehega, kes just nüüd kirjutab Belizest uut raamatud, mis ilmub novembris ja pakkus meile 9vaatamisväärsuse tuuri tavapärase 4-5 asemel, mida turismifirmad pakuvad. See oli küll otsene müük aga see oli ka ainus kord ning pigem kujunes sõbralikuks vestluseks ja lõpus unustas mees isegi numbri anda. Järgmisel päeval kui ootasime poe ees bussi ilmus ei tea kust veel üks sarnane free lancer giid, kes oli just teel belize city’sse ja viskas meid vajalikku sihtpunkti.
Inimeste sõbralikkus on Belizes tõeliselt piiritu! Ja nad ei tee seda raha pärast! Ühel hetkel bussis tundsin kuidas mind valdas kurbus – mõeldes sellele kuidas need inimesed pidevalt naeratavad üksteisele, turistidele ja on nii abivalmid. Vanem mees ulatab bussis väiksele lapsele kommi ja teine silitab vastutuleva poisi pead ja soovib ilusat koolipäeva unustades pideva vaesuse, orkaanid ja pilvise ilma – miks meie siin Eestis nii üksteisega käituda ei oska? Miks meie väärtushinnangud on nii kardinaalselt teised? Mind pani see pikalt vaagima ni
i seal kui ka siinpool ookeani ja tunnen kuidas kõik ümbritsev mind iga sekundiga endasse kisub ja muudab, käitumaks täpselt nii nagu kõik teised. Ei, luban, et olen sõbralikum, parem ja naeratan – rohkem kui varem. Vähemalt püüan, isegi kui kraadiklaas näitab +27C asemel - - -30C! Üks väike kuid väga tähelepanuväärne fakt kuidas nad üksteist ja kõiki, kes nende teele satub tervitavad – tere hommikust, tere ja pärast päikseloojangut muutub see toredaks sooviks- head ööd! Lihtne aga imeline!

Tänu mägistele teedele pakub sisemaa suurepäraseid võimalusi rattaspordiks – nägime tihti treenivaid noorsportlasi ja saime ka teada, et rattasport on ka suurte auhindade sport – ei ole harvad juhud kui rattavõistluse auhinnaks on maja koos sinna juurdekuuluva maaga – kõlab hästi – Eestis peab sellise auhinna saamiseks olumpiavõitjaks tulema! (muidugi sealne maja Eesti mõistes on kuur pulkadel ? )

Öösiti üritasime oma riideid „kuivatada“ mis päädis hommikul alati poole märjemate riietega. Ühel õhtul sai Maris kogemata kätte nõelata ka suurelt tundmatult putukalt – jooksime kohe küsima, et mis see nüüd oli ja kuidas korda saab, käsi paisus hetkega kahekordseks kuid kohalikel oli õnneks kiire lahendus – soodapasta (sooda+vesi), mis paistetuse kiires
ti alla võttis ja järgmisel päeval oli nõelakohast vaid mälestus.
Dzungel märksõnades – ATM, niiskus, mayade templid, iguaanid, ko – ox han – nah (lähme sööma) restoran, mennoniidid.

Hopkins
Lonely Planet valetab! Kui siiani polnud suuri erinevusi esinenud, siis Hopkinsi peatükk tuleb LP tegelastel nüüd küll ümber kirjutada – hetkeks oli mõttes neile ka oma kommentaarid saata, mõtteks see kahjuks tänu töörattale astumisega jäigi. Vähemalt jaksasime kaunimad jäädvustused Go Discoverisse saata, mis seal juba veebruari numbris ka avaldati ? Olulisemad möödapanekud Lonley Planeti raamatus olid söögikohad ja atraktsioonid, mida juba enam kui 5 aastat ei eksisteerinud – swinging armadillos, crocodile island. Meile suureks üllatuseks ei olnud kogu regioonis võimalik ka kaardimakseid teostada.
Üks põhjuseid miks me Hopkinsisse tulime oli Garifuna kultuur & inimesed. Garifunad (http://en.wikipedia.org/wiki/Garifuna_people) on üks väike rahvus, mis on tekkinud aafrika orjade & arawaki indiaanlaste segunemisel peale ühe orjalaeva hukku ühe Kariibi mere saare lähedal. Nad on arendanud väga omapärase kultuuri ning erinevad kõikidest teistest rahvustest Belizes. Olgu siin näiteks erilised kalatoidud või trummimäng. Selles mõttes Belize tõesti üks suur rahvaste paabel – nii väike riik, kuid nii palju erinevaid rahvusi koos õnnelikult elamas.

Hopkinsi peamine trump on rand – see on üks ilusaimaid randu, mida oleme näinud. Ja täiesti inimtühi! Ühel pilvisemal päeval otsustasime jalgratastega ringi vaadata – pärast 10min sõitmist vaatas Rando väiksesse ojja ja seal oligi krokodill – ma ei julgenud läheneda ja muidugi ei uskunud, et seal keegi on aga seal ta tõesti oli. Loodetavasti täis kõhuga, igatahes ei teinud ta meie kohalolekust suurt välja. Hetk hiljem jooksis meie silme alt mööda cutimundipunt, kes oli kohalikus hoovis söögiraksus käinud. Tundub, et loomad ja inimesed elavad Belizes ka suures rahus ja koosmeeles ?

Tundsime end selles kalurikülas imeliselt! Tõeline puhkus, lebades rannas, lugedes raamatut võrkkiiges tundsime end kõige õnnelikumana kogu maailmas. Sellele aitas kaasa ka tõeliselt mõnus majutuskoht mis meil õnnestus leida – pildid räägivad enda eest - http://www.tippletree.com/
Samas on igal mündil kaks poolt. Paari õhtu pärast saime aru, et ei ole head halvata, pimeduse saabudes sättisid end meie põhjamaisele nahale üsnagi tüütud liivakärbsed, kes ei lahkunud enne kui kogu nahk sentimeetriste vahedega kaetud sügelevate punnidega. Teooria oli , et neid kratsida ei tohi, sest see vallandab veel suuremad muhud. Instinktiivselt sellest muidugi loobuda ei saa nii, et juba kolmandaks päevaks nägime välja nagu oleks meil tuulerõuged. Rando suutis kratsimist veidi rohkem vältida, kuid punnidest ei pääsenud ka tema.

Tutvusime oma külalistemajas ka kahe suurepärase Kanada naisega (ca 60a), kellega veetsime aega ja nautisime vestlusi. Nad olid fantastilise ellusuhtumise ja mõnusa innuga eluvõtvad naised – ei saanud üldse aru, et nad nii vanad on & võiks meile emadeks olla ?

Hopkins märksõnades - kirevad kuked, imeline rand, kõike müüvad neegrilapsed, garifuna trummid, garifuna köök, inimtühjad resordid, krokodill, cuatimundi, linnud, jaaguarijäljed.

Dangriga - Päev vaikses linnas. Väga rahulikult! Kuna meie transfeer Belize Citysse oli väikelennukiga, siis pidime veel ühe päeva sisustama Garifuna kultuuri pealinnas Dangrigas. Tegevusi selles linnas nappis, ilm oli ka äärmiselt kuum seega sisutasime end rõdul kirjutamise ja lugemisega. Üheks sokeerivaks kogemuseks oli siiski turistipood, kus müüdi kilponnakilpe – olin täiesti teadlik, et neid ei tohi osta, sest igal juhul on kilkonna tapmine selles riigis keelatud. Küsimuse peale kuidas te neid müüa tohite tuli vastus, et no aga me sõime need ju tühjaks, miks ma siis kilbi ära peaks viskama. Uskumatu. See oli kogu Belizes ka ainuke koht, kus nägime kuidas avalikult keelatut pakuti.

Belize toit
Hot Tamales (maisijahu puder, kala vm lisandiga segatuna), banaanileib, tacos, rice&beans, puuviljad(banaan, ananass, papaya), merevähid (lobster), krevetid, quesedillad, grouper (mingi suur kariibi mere kala), red snapper (riffahven), kookosesupp, king fish (kuningmakrell), cassava chips.
Kõik toidud serveeriti tavatult suurtes kogustes, nii, et mõistsime kiirelt, miks need kohalikud vaatamata pidevale leitsakule, mis peaks isu ohjeldama, keskmisest kogukamad on.

Belize jook
Rum punch(siirup+rum), panty ripper (kookose rumm+ananassimahl), rumm, värske ananassi- ja apelsinimahl, piima & piimatooteid praktiliselt ei müüdud kuskil (müügil väga vähe ja üksikutes kauplustes) selle asemel sojajoogid

Hinnad
Kohalikul turul ja tänavatel -
8 banaani – 1BZD (6EEK)
1 ananass – 2,5BZD (15EEK)
Tortilla – 0,5BZD (3EEK)
7 apelsini - 1BZD (6EEK)
5 kooritud apelsini - 1BZD (6EEK)
Hiinlaste Supermarketid –
2 banaani – 1BZD (6EEK)
1 Belikin (0.3l) – 3-4BZD (18EEK)
Rahaühik ja kursid
1BZD =0,5 USD= 6EEK=0,45 EUR. Nii USA dollar kui ka Belize dollar olid võrdselt käibel. Enamus kohtades olid loodud kaardimaksevõimalused, millele lisati 5% kaarditasu. Teatud regioonides oli võimalik tasuda vaid sularahas.

Kasulikud lingid:
http://www.travelbelize.org/ - Belize ametlik turismiinfo
http://www.toucantrail.com/ - veebisait Belize odavmajutuste kohta & muu turismiinfo
www.couchsurfers.org – seljakotirändurite sotsiaalvõrgustik; Belize foorumist saab kasulikke vihjeid ning vajadusel leiab uusi reisikaaslasi kes samal ajal samas kohas reisivad.

Naerata, vaata, mis juhtub!

Neljapäev, jaanuar 13, 2011

Aare reis Malaisiasse ja Singapuri

Selgitused.
Malaisia on konstitutsioonilise monarhiaga liitriik Kagu-Aasias Malaka poolsaarel. Malaisias on 13 osariiki, millest 11 asuvad Malaka poolsaarel ja 2 Borneo saarel õle Lõuna-Hiina mere. Saavutas iseseisvuse Suurbritannia alluvusest 31.08.1957.a. Malaisias on ekvatoriaalne kliima, mida iseloomustavad iga aastased mussoonvihmad kirdest (oktoobrist veebruarini) ja kagust (aprillist oktoobrini). Malaisia kõrgeim punkt on Mount Kinabalu mägi (4095m). Suuremad rahvused on malaid (50,4%), hiinlased (23,7%) ning põlisrahvad (11%). Ametlik riigikeel on malai keel, kuid laialdaselt kõneldakse ka inglise, hiina ja tamili keelt. Malaisia pealinn Kuala Lumpur asub lääneranniku keskosas, Gombeki ja Klangi jõgede ühinemiskohas, rannikust 35 km kaugusel. Linna kutsutakse „kontrastide metropoliks“.
Singapur on riik Kagu-Aasias Malaka poolsaare tipu lähedal asuval 544 km² (Hiiumaa näiteks 1019 km²) suurusel Malaka poolsaarest Johore väinaga eraldatud Singapuri saarel ja rohkem kui 60 väiksemal saarel. Saarte arv on mere täitmise tõttu aegapidi vähenenud. Ühiskond toimib nagu ulmefilmis. Inimesed meenutavad roboteid. Võidetavalt võib prügi mahaviskamise eest saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua, omada ega närida ei tohi - ees ootab hiigeltrahv. Narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus.
Järgnevas tekstis on mitmed lühendid, mis ei peaks teksti keeruliseks tegema, küll aga lühendama. RM on malaisia rahaühik ringgit väärtusega umbes 3,8 krooni. Singapuri dollar on umbes 9 krooni.
KL tähendab igal pool Malaisias pealinna Kuala Lumpurit, KLIA on Kuala Lumpur International Airport.
Tom Yam on väga vürtsikas Tai päritolu supp, mis on aga levinud vist igal pool Aasias. Vürtsisisalduse tõttu on Tom Yam parim ravim kõigi kõhutõbede ennetamiseks. Tom Yam on üldnimi, sõltuvalt lisanditest jaguneb: Tom Yam Gai – kanalihaga, Tom Yam Goong - hiidkrevettidega, Tom Yam Thaley - kalmaari, krevettide, kala ja sidrunheinaga jne. Üks võimalikest retseptidest: 2 kl kanapuljongit, 2 sidrunheinavart, 4 cm jupp galangalijuurt (kui seda tõesti kuskilt saada võimalik ei ole, võib proovida ingveriga asendada), 4-5 kaffirlaimi lehte, 3 väikest šalottsibulat, 1/4 väiksemast tomatist, suur peotäis austerservikuid, 10 suuremat krevetti, 4-6 spl vahukoort, 2 spl Tai tšillipastat (Nam prik pao), 1 tl suhkrut, 2 tl Tai kalakastet, 3 tl laimi mahla, purustatud väikseid värskeid tšillisid maitse järgi, serveerimiseks värsket koriandrit.

7.detsember.
Finnairi vagunisaatja-vanaeitede streigi tõttu esialgne plaan Tallinn-Helsinki-Bangkok-Kuala Lumpur ei teostunud. Õnneks suutis Karin Otter Reisieksperdist asjad nii korraldada, et tekkis uus plaan Lufthansaga Tallinn-Frankfurt-Kuala Lumpur. Arvasin algselt, et isegi parem plaan – 2 lennuga, aga nii ei läinud.
Frankfurdis 3 tundi ootamist eriti pikalt ei tundundki. Tallinna lennuk oli küll pool tundi hilinenud, kuid ka JumboJetiga (Boeing 747) ei saanud tähtaegselt minema. Kuna Frankfurti saabus üle aastate ja täiesti ootamatult talv, siis oli tarvilik lennuk pärast reisijate pardaleminekut jääst puhtaks sulatada. Lisaks pidime lendama vahemaandumisega Bangkokis. Lend kulges igavalt. Telekas oli kaugel ja iste kitsas. Söögid olid maitsetud ja vähetoitvad. Õnneks sai head Warsteineri õlut vastavalt janule.

8. detsember.
Bangkoki peatus oli täiesti mõttetu. Minu jaoks küll. Reisijad aeti tunniks lennukist välja. Pidime pool km jalutama, et siis turvakontrollis kahe pudeli limonaadiga vahele jääda. Eks jõin siis liitri kohapeal ära. Siis jälle pool km lennukini tagasi.
Kuala Lumpur International Airport on suur asi. Väljapääs on keeruline ja ebaloogiline. Kuidagi õnnestus. Tublid malailased juhatasid, kuidas hotelli jõuda – tarvilik hotelli Shuttle ära oodata. Google Earthist vaatasin küll, et Concorde Inn KLIA Hotel asub lennujaama peahoonest ca 1 km kaugusel. Shuttle sõitis aga ringiga ja ligi 5 min. Nagu Belgias Charleroys, kus poole km kaugusesse hotelli saab ainult taksoga. Hotelli võtsin aklimatiseerumiseks ja see käik tasus end ära. Kui oleksin kohe matkama hakand, oleksin pimedas ära eksinud.
Hotellis tahtsin kohe tutvuda kohaliku köögiga, kuid tarvilik oli dušši all käia ja niisama molutada. Lisaks panin ajaga tunni mööda – 6 tundi meist varasem. Nii magasingi bufee-dinneri aja maha. Lürpisin Tom Yami supi sisse ja kobisin varsti magama.

9. detsember.
Mõtlesin enne hommikusööki basseinis esimese karastava supluse teha, kuid hommiku poole tuli nii äge vihm, et Eestis pole sellist näinudki. Teadagi – kirdemussoon. Hommikul oli kõik nii märg ja pilves, et supluse isu polnud. Hommikusöök oli aga vägev. Parkisin kere pooleks päevaks idamaiseid asju täis.
Õhtul olin teinud päevaplaani, et KLIAst sõidan bussiga Buturayasse ja sealt bussiga Johor Bahrusse, et sealt siis üle Johori lahe Singapuris ära käia. Johor Bahru on Malaisia Johori osariigi pealinn ja riigi suuruselt teine linn. Asub Malaka poolsaare lõunatipus ja on seega Aasia mandriosa lõunapoolseim linn. Linna haldusalas elab umbes 500 000 inimest, koos eeslinnadega on elanike arv umbes 1,5 miljonit
Malaisias on nii, et bussi agendid on aegsasti igal pool vastas. Kui KLIAs üks bussi pakkus, küsisin, kas Buturayasse läheb. Loomulikult. Tegelikult sõitis buss KL Sentrali, ehk mingisse Kuala Lumpuri transpordikeskusse. Krt, seal ei osand ma midagi peale hakata. Hiljem selgus, et Buturaya bussijaam on üldse igaveseks suletud. Küsisin politsei käest, kuda Johor Bahrusse saab. Oli vaja trammiga (või siis metroo moodi asjaga) sõita Masjid Jameki peatusse. Seal ümber istuda teisele trammile ja sõita Bukit Jalili peatusse. Seal oli siis uus KL bussijaam. Trammist väljudes oli agent kohe vastas ja vedas mind ruttu bussile. Kuigi bussi pilet oli 31RM, küsis ta 35, vahendustasu ilmselt. Buss sõitis tuldud teed tagasi, KLIAst mööda, aga näe – KLIAst ei lähe Singapuri ja Johor Bahru poole ühtegi bussi. Ajakadu mitu tundi.
Bussisõit midagi erilist ei pakkunud. Malaisia kiirteed on sama kvaliteetsed ja igavad nagu Saksamaal. Johor Bahrus peatusin hotellis Kingston (ametlikult kõlava ja lohiseva nimega Kingston Hotel @ Taman Bayu Puteri). Broneerimise ajal tundus, et see asub peaaegu kesklinnas, tegelikult kesklinna suhteliselt eraldatud elamukvartalite piirkonnas. Erilist suminat ei olnud. Jõlkusin õhtul veidi ringi, et selgitada, kuidas homme Singapuri poole liikuda. Elamuasumid olid päris huvitavad. Iga umbes hektari suurune kvartal kuidagi aiaga piiratud ja autoga sai välja schlagbaumi alt.

10.detsember.
Hea, et eila õhtal mitu pääsemisteed välja luurasin. Hotelli ees kulgeval tänaval oli totaalne ummik ja bussid praktiliselt ei liikunud. Tungisin läbi tarastatud asumi teisele tänavale, kus buss liikus. Sain umbes 1 km kaugusele Singapuri sillast. Kilomeeter käsitsi läbida oli isegi hommikul koormav tegevus. Tahtsin minna otse, käsitsi üle silla. Ei lastud, olevat ainult rekkadele.
Piirivalvur oli väga viisakas ja ütles, et ise edasi minna ei ole üldse hea mõte. Kui nägi, et ma mõttest loobuda ei taha, viis oma autoga reisijate check-pointi. Hiljem selgus, et sillal jalutamine on rangelt keelatud.
Malaisias ja Singapuris kulgemiseks peab teadma palju asju. Kirjas neid loomulikult kusagil ei ole. Näiteks – kuidas Singapuri minna, pole isegi trip.ees. Küll see viisavabadus on ikka hea asi. Kujutan, et Narvas on üle jõe pääsemisega sama kamm.
Singapuri pääsemiseks kasutasin kohalikus mõttes meeletult raha. Check-pointist edasi küsiti bussis 1,9 RM, pistsin kassasse 2. Singapuri check-pointis küsiti bussis 2,3 dollarit. Etteruttavalt – tagasi sain Singapuri metroojaamast kuni Johor Bahru bussijaamani vaid 1,3 dollariga.
Singapuris käisin NEWateri koolitusel. NEWater on Singapuri riikliku veeagentuuri allasutus, mis töötleb reovett joogiveeks. Kõlab jõhkralt, aga viit miljonit inimest ei ole kerge joota, kui vett pole. Põhjavett nimelt. Valida on mere- ja reovee vahel, aga merevett on veelgi tülikam puhastada.
Siis tahtsin näha Singapuri tunnust – lõvi ja F1 rada. City Halli metroojaamast väljudes kleepis mulle külge kiitsakas hiinlane ja hakkas juttu tegema. Kust olen ja mida tahan näha. Rääkis, et on 74 aastane. Singapuris pensionit ei maksta ja üle 62-aastaseid mehi tööl ka ei peeta. Ollakse siis perekonna ülalpidamisel või vanadekodus. Taat näitas, kus lõvi asub, rääkis veel palju asju ja tahtis mulle ei tea mida veel näidata. Mul aga kombeks ise hakkama saad, ütlesin, et tõmba uttu. Küsis kohvi jaoks raha. Oli veidi münte ja ülejäänud 10-dollarilised. Meie rahas 90 krooni tundus teenuse eest palju. Pakkusin münte mida oli umbes 2 dollari eest. Hiinakas võttis viisakalt vastu, soovis head reisi ja kadus nagu maa alla.
Tegin siis pilte nii lõvist, pilvelõhkujatest kui F1 raja erinevatest lõikudest. Siis hakkasin otsima oma unelmate murukatusega maja ehk Nanyangi Tehnikaülikooli Kunsti-, Disaini- ja Meediakooli. Olin täpse kohalejõudmise kirjelduse ära unustanud. Mäletasin vaid, et sõita tuleb metroo lõppjaama ja võtta ülikooli shuttle. Krt, need kapitalistid olid vahepeal ühe metroojaama juurde teinud. Seal ei osanud keegi juhatadagi, alles kolmas taksojuht võttis peale. Helistas pojale ja küsis, kuhu sõita. Kuidagi jõudsime ülikooline, aga murukatust ei kusagil. Küsisin esimeselt hiinlaselt, kus asub. Näitas käpaga – this way. Mõne aja pärast jooksis järgi ja arvas, et ega ma ei leia. Tegelikult poleks vist leidnud, nii hästi on loodusse sobitatud. Ütlesin hiinlasele, et giidi ei vaja, see aga, et ta on kõrvalmajas asuva IT-kooli tudeng, mitte giid ja raha ei küsi. Näitaski kätte.
Maja oli vägev. Tegin hunniku pilte ja sõitsin shuttlega tagasi õigesse metroojaama.
Olin täitsa väsind ja esimest korda tuli meelde ka veidi süüa. Väsitavam päeva osa seisis aga veel ees. Malaisiasse emigreerumine toimus tipptunnil koos Singapurist töölt tagasi kulgevate malaisialastega – suuremalt jaolt hiinlastega. Ammu pole ma seisnud mitmesaja meetristes järjekordades. Nüüd kolm korda – et bussile saada metroojaamas ja mõlemas check-pointis. Pilet oli küll üks – see 1,3 dollariline, aga konkreetset bussi polnud. Kuidas järjekord kulges, nii need bussid tulid. Ja kogu aeg pidi teadma, millise firma pilet mul kolmest on ja kus selle firma saba on. Lisaks oli vaja seista kahes passikontrolli sabas, täita deklaratsioone ja oodata, kuni piirivalvur veendus, et viisat pole vaja.
Kui jõudsin Johor Bahru Larkini (hääldatakse La-kinn) bussijaama, tahtsin ainult lösutada. Kaardi peal üks hotell oli – Hotel Seri Malaysia Johor Bahru, aga seda oli raske leida. Bussijaamast kaugele ei tahtnud ka minna. Harjumatult pikast jalutamisest olid kintsud hargivahelt hõõrdunud ja liikuda sai enamjaolt meremehe moodi. Leidsin hotelli ikka üles, hiljem käisin ostsin veel bussipileti Melakasse ja mingit avokaado näokreemi, mida kasutasin ebasihipäraselt kintsude määrimiseks. Muud kreemi bentsujaamas polnud ja poed olid kinni.

11.detsember.
Singapuris täiesti soolaseks higistatud ja pestud särk ei olnud hommikuks kuivanud – niiske kliima. Ajasin märja särgi selga ja jalutasin bussijaama. Krt, bussile minnes olin täielikult märg. Olin ostnud mingi säästupileti. 19 RM tunduski kuidagi vähe. Kliimaseadet reguleerida ei olnud võimalik ja märja särgiga oli tunne nagu oktoobris Eestis. Tahtejõudu ja pidevat hõõrumist kasutades õnnestus reis üle elada, särk kuivas peaaegu ära.
Melaka (inglise keeles tuntud kui Malacca) ehk linn, millelt poolsaar oma nime saanud, Melaka osariigi pealinn, oli äge. Veidi oli mul kodutööd ka tehtud. Ajaloolised faktid: Oli 15.–16. sajandil Malacca sultanaadi pealinn ja Malaka poolsaare arenenuim piirkond enne portugallaste vallutust 1511.a. 1641.aastani oli Portugali valduses, seejärel kuulus lühikeste vaheaegadega 1824.aastani Hollandile. Siis kuulus 1957.aastani inglastele. Tallinnast veidi suurem, umbes 450 000 elanikku.
Melaka ja Penangi saare pealinna George Towni ajaloolised keskused kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Seega teadsin, mida oodata. Ajalugu oli palju. Hõõrdunud hargivahe tõttu võtsin kulgemiseks rikša – nii nagu reisiraamatutes soovitatud. Uus kogemus jalgratta külgkorvis. 20 RM ehk 80 krooni eest vedas Muhammed mind pool tundi mööda ajaloomälestusi ringi. Tegin hunniku pilte. Ikkagi UNESCO kultuuripärand.
Õhtaks jõudsin Klangi. Tegelikult mõttetu koht, aga jäi suht tee peale ja suht odav hotell oli neti kaudu saada. Melakas näiteks ei saanud neti kaudu laupäeva õhtaks öömaja, kõik olid välja müüdud. Tegelikult oleks kohapeal midagi ikka saanud küll, aga kes oskas riskida. Ka Penangi oleks Melakast edulisemalt saanud kui Klangist.
Klangis olek oli igav ja kallis. Bussijaam asus linnas väljas ja bukitud hotelli läks ainult takso. Minnes 20 RM ja tulles 25. Hotelli restorani hinnad olid kirved ja lähedal muud polnudki. Käisin tulekuma peale üle km ja leidsin suht soliidse koha, kus müüdi isegi õlut. Hind kirves – 1/3 liitrit 11 RM ehk üle 40 krooni. Sõin ka Yam Tomi supi ja muud polnudki teha. Aga uni tuli hea. Enne hõõrusin kintsud jälle näokreemiga sisse.

12.detsember.
Hommikul kohe Penangi bussile. Näokreem on tegija! Kintsud ei kipitanudki enam. Kiirtee jälle igav nagu Saksamaal. Aia tagant sai kohati veidi džunglit näha. Ipohi linna lähistel, kus suurimad tinakaevandused, oli ikka päris kole. Mõnes kohas oli lausa pool mäge puudu, valdavalt veidi vähem. Pilt oli nagu arbuusidelt oleks tükid ära lõigatud ja punane sisu paistis.
Kohati tundub, et enne reisi on kodutööd veidi rohkem tarvilik teha. Üldse ei kujutanud ette, et Penangi saar nii suur on. Tegelikult on sellel mitu linna ja paras lahmakas džunglit. Netist võib leida, et Penang on saar Malaisia poolsaare loodeosa lähedal. Saart nimetatakse ka "Idamaade Pärliks". Pindala 293 km2. Ülejäänud info on vastukäiv. Ühed kiidavad, teised laidavad.
Minu konverents toimub Batu Feringghi linnas, saare pealinn Georgetown asub sellest 11 km kaugusel ja bussijaam ligi 25 km kaugusel. Lisaks pidin enne saarele jõudmist Butterworthi linnas teise bussi ronima. Bussijaamas olin üsna nõutu. Netist leitud Batu Feringgisse sõitvad bussid seal ei peatunud. Ametlikud taksod küsisid 50 RM. Ei tahtnud maksta. Tund aega passisin niisama, siis hakkasin ringi jõlkuma. Mingi kiilakas küsis, kuhu tahan. Kui ütlesin, siis pakkus 40 RM eest ära viia. Teadsin, et Georgetowni-Batu Ferringhi vaheline taks peaks olema 20 RM ja pakkusin 25. Kiilakas ütles 35, saatsin kuule. Jõlkusin veel ja midagi asjalikku välja ei mõelnud. Jälle sattus kiilakas vastu. Vaatamata kõigile hoiatustele suvaliste tüüpidega mitte kaasa minna, pakkusin 30 RM. Kiilakas alla ei andnud. Mis mul üle jäi. Autos istus juba mingi peanartsuga malai tsikk, kes sõitis veel kaugemale. Kohale jõudsin.
Kõlava nimega konverents 2010 International Conference on Environment: Green Technologies toimus neljatärnihotellis Park Royal Hotel Batu Ferringhi linnas Penangi saarel. Konverentsi sekretariaat ei teadnud minust midagi. Olin küll juba 2 korda osavõtumaksu maksnud, aga ei minu ega nende pangaarvel polnud mingit muutust. Õnneks olin viimase ülekande kinnituse pdf-I salvestanud ja selle said nad välja trükkida. Nimi pandi kirja ja konverentsi materjalid anti kätte. Päev oli aga vahepeal õhtasse jõudnud, turvas ei soovitanud suplema minna – meduuse olevat palju. Läksin siis hotelli ümbrusse jõlkuma ja sööki otsima. Niikui välja sain, tekkis kiusatus ülikond tellida. Krt, Olevil ju on. Esialgu suutsin soovi maha matta, ülikondi on mul ju piisavalt. Leidsin ühe korralikuma kõrtsi, kus oli ka õlut. Jälle Tom Yam. Kelner soovitas riisi ka võtta – et on kergem seedida. Olin nõus. Toodi mõlemad korraga. Jõudsin poole suppi ära süüa, kelner seletama, et riis on mõeldud vürtside leevendamiseks. Saatsin kili kukele, et too midagi veel juurde. Tõi sojakastet. Selleks ajaks oli supp otsas, sai riisiga süüa.
Õhtal võitlesin internetiga, rohkem selle puudumisega. Numbris oli ainult kaabel, minu MacBookil kaabliauku pole. Fuajees oli ka Wifi, aga nii suur müra ja nii aeglane, et eriti midagi tarka ei saavutanud. Skaipisin vahelduva eduga Grete ja teiste kodustega. Krt, neljatärnihotellis ei ole numbris wifit.

13.detsember.
Hommikusöök oli neljatärnihotellile vastav. Päris kahju, et kõike idamaist ei jõudnud proovida. Kõht oli veel eila õhtast täis, lisaks olin veel üle tee marketist õlut varunud ja konsumeerinud. Eriti kõva sõna oli Carlsbergi litsentsiga Shah Alamis tehtud 8% Danish Royal Stout. Tuli hea uni. Hommikusöögile toodi ka hea uudis – olingi raha 2x üle kandnud. Lubasid sulas tagasi anda. Mida kuradit ma 6000 krooni väärtuses RM-dega teen?
Konverents algas uhkelt – Malaisia ja University Saint Malaysia hümnidega. Tänati Allahhi, et see nii palju toredaid inimesi kohale tõi. Niipalju erinevaid asiaate polegi korraga näinud. Esimese päeva ettekanded olid huvitavad, kuigi täpselt seda ei kuulnud, mida tahtsin. Ettekanded on korraga 4-s erinevas kohas ja väljakuulutatud ajakavast ei peeta kinni. Pärast ametliku osa lõppu läksin jälle ümbrusse jõlkuma. Krt, jälle ülikonnad. Nagu ikka – valisin kõige odavama koha ja tellisin ära. Ei tea, kes selle koju veab.
Õhtal oli pidulik dinner. Menüüs oli 8 käiku. Algas igat sorti siloga, millele sai valada tšillikastet ja siirupit. Siis tulid riisid, nuudlid, kanad, kalad ja veidi liha ka. Iga käigu jaoks toodi uued alustassi suurused taldrikud või kausid. Söödi käpa või kahvli ja lusikaga. Nuga polnud rohkem kui kalaga koos vaagnal. Naabriteks sattusid tai ja Londonis õppiv Maialisia hiinlane. Mulle tundusid toidud magedad ja hakkasin kõike kättesaadavat peale laduma. Pilusilmad läksid ümmarguseks. Pidin olema rohkem malaisialane kui malaid, hiinlased ja hindud kokku. Joogiks oli ainult morss, igav. Hiinlane soovitas vasaku käega midagi mitte võtta, pidi malaide meelest sitane olema. Teadsin ise ka juba. Tai arvas, et peale sellist treeninglaagrit võin Taimaal ka ellu jääda. Tahtsin näidata oma teadmisi – Emmanuelle filmi alusel. Krt, tai polnud seda näinudki. No mida nad üldse vaatavad.
Söögile lisaks tatsasid aeg-ajalt laval igasugu klounid ja muud kaltsuhunnikud. Hiinlane seletas, et kogu aeg vaheldumisi tähtsuse järjekorras – malaid, hiinlased ja hindud. Teadustati, et väga kuulsad kunstimeistrid. Kahe tunniga oli sööming läbi ja sooviti head uut konverentsipäeva.

14.detsember.
Hommikut alustasin uue hooga – suplemisega. Ei ütleks, et värskemaks tegi, aga lõhkus rutiini. Kohe tekkis uusi mõtteid. Küsisin hotellilt wifi ruuteri laenuks. Saingi tuppa neti sisse. Nonii-nonii-nonii! Tagusin rusikaga vastu rinda. Makaak akna taga puu otsas tagus ka.
Konverents jätkus samas tempos – iga asiaat püüdis oma tublidust tõestada. Sekka iroonilisi vahepalu austraallastelt ja uusmeremaalastelt. Et enne kui alternatiivseid energiaid arendada, tuleks seda meeletut õhu konditsioneerimist vähendada. Vennastusin Adelaide Ülikooli professori Gus Nathaniga. Leidsime, et asiaadid on tublid küll.
Pärast lõunat tuli päike välja. Jätsin mõned loengud vahele ja praadisin veidi. Vaevalt, et jume tekkis. Kui päike loojus, sõitsin Malaisia teise UNESCO kaitse alusesse linna Georgetowni. Pimedas küll aru ei saanud, et hoonestusel mingi ajalooline väärtus on. Hakkan juba kohaliku „kultuuripärandiga harjuma“ – ilusate uute majade vahel rääbakad ja ajaloolised. Sõin india restoranis riisi ja teravaid kanatükke. Ega suurt maitsevahet teiste köökidega nagu polnudki.
Hilja õhtal pidin minema ülikonna proovi. Selgus aga, et usinad hindu olid ülikonna juba valmis õmmelnud. Vaevalt, et nad selle kapist võtsid, sest kõik minu perverssed soovid detailide osas olid täidetud.

15.detsember.
Konverents lõppes umbes kell 3 õhtal. Ainus õhta saarel, kus sain valges ringi vaadata. Rentisin rolleri 150 cm3 Piaggio. Võimsamaid ei pidavat renditamagi, olevat lollidele turistidele liiga ohtlikud. Mootorrattaid ka ei rendita, sest kohalike meelest peaksid härrasmehed ainult rolleritega sõitma. Olen lugenud küll, et Vespa roller leiutati Itaalias, et ülikondades mehed ooperisse saaks sõita, Soppa ei pritsi jalgadele.
Nüüd on küll eluks ajaks selge, et igal soojal maal tuleb rentida mingi kaherattaline mehhanism. Elamusi on kohe seinast seinani. Niikui ratta kätte sain, panin kohe džunglisse. Bensiiniga oli kummaline värk. Paak oli algselt peaaegu tühi. Küsisin, miks ja kas pean tagasi tuues täis laskma. Anti 3 RM tagasi ja soovitati 2 liitrit juurde osta. Džungli tee ääres pidi olema tankla. Mina seda muidugi ei märganud ja džunglis peatudes oli paagis vaid bensiini lõhn. Allpool orus paistis küla. Panin minema, et ehk veab vabaga välja. Külas tanklat ei paistnud. Küsisin esimesest restoranist, et kust nad bentsu saavad. Selgus, et neli boksi edasi poest. Õllekastis olid umbes 0,7 liitrised pudelid bensiini täis. Kahe sisu kokku maksis 4 RM. Varsti leidsin tankla ka. Liiter bentsu maksis 1.90 RM ehk umbes 7 krooni. Krt, kas me peame ikka Eestis elama.
Džunglis oli aga äge. Kimasin mööda suvalisi radu, kuhu autoga poleks pääsenudki. Peatuda elukate kartuses ei julgenud. Puuviljafarmis proovisin palju kirutud ja kiidetud duriani ka. Haisev väliskest oli juba ära visatud. No mis ta nii väga ikka on – peal maitsetu lima nagu puding, sees pähkli ja banaani vahelise maitsega kõvem ollus.

Kui hakkas hämaraks minema, otsustasin saarele mitte päris ringi peale teha. Et teen poole ja käin veel Georgetownis. See oli eraldi elamus. Küll ma Itaalias kirusin neid mopediste. Nüüd panin täiega tagasi. Ühinesin sujuvalt rollerite salkadega, mis ilma suunda näitamata kulgesid tänavatel nii piki- kui ristisuunas. Ja kõik sujus. Rolleriga sai edasi vähemalt poole kiiremini kui neljarattalistega. Vasakpoolne liiklus on omaette nähtus. Sattusin vahest küll vastasvööndisse, aga vastutulijad tõmbusid mõistvalt kõrvale.

16.detsember.

Puhkepäev. Hommikul peale sööki kohe randa. Mõnus. Lösutasin lamamistoolil ja vahtisin tuimalt lainete loksumist, Heki alt roomas välja geko. Vahtis tükk aega ringi, lasi peeru ja sittus minu nina alla. Puhkus rikutud. Aga polegi nagu enne sittuvat sisalikku näinud.
Lõuna paiku tšekkisin end hotellist välja ja jälle matkama. Siht – Kuala Lumpur. Seoses ülikonnaga olin sunnitud ostma ka kohvri ja ükski taksojuht ei saanud pihta, et ma tulen neljatärnihotellist välja ja lähen suure kohvriga bussi peale. Täitsa ennekuulmatu. Mina aga astusin bussi ja sõitsin peaaegu ainsa reisijana keskbussijaama. Kulus ainult 3.40 RM. Taksoga nagu ikka oleks läinud 35-50 RM.
Pileti olin ette broneerinud 45 RM eest. Hiljem selgus, et tegelik hind oli 35 RM. Jälle agentide boonus.
Reis Kuala Lumpurisse pidi kestma 4 tundi. Tegelikult läks ligi 6. Üle linna piiri jõudsime küll 4 tunniga, kuid ülejäänud aeg kulus ummikutes tiksumisele. Vahepeal jõudsime Petronase tornidele isegi umbes kilomeetri lähedusse. Oleks teadnud, oleks välja murdnud, sest bussijaamani kulus veel tund. Bussijaamast kesklinna tagasi ka pool tundi. Hotellini jõudsin pimedas ja oli tegemist, et sisse saada.
Hotell D‘Oriental Inn Kuala Lumpur asub Hiinalinnas Petalingi tänaval ja veel katusega kaetud osas, kus käib hiina turg. Hiinalinn on üldse eriline nähtus, üle maailma. New Yorgis on see väga normaalne. Kuala Lumpuris oli ikka paras peldik, aga eksootiline. Massiliselt on kerjused. Eriti julmalt eksponeeritakse vigaseid. Kui minusugune veidi valgem jorss välja ilmub, lükkab invaliidi saatja ratastooli lausa jalgu. Meeletult on ka backpackerite ulualuseid ja backpackereid endid. Reklaamides algavad ööbimise hinnad 35-st RM-st. Annetasin buda mungale. Vähe vist, taskus 1 RM jagu münte oli. Kõrval õlut libistavad inglased andsid pabereid ja said mingid värvilised käevõrud vastu.

17.detsember.
Jõlkusin vastavalt Perlitzi Malaisia reisijuhis soovitatule. Esialgu ajaloolised ehitised, siis uus linnakeskus, st Petronase kaksiktornid. Pilvelõhkujate vahel olid rohelised alad, kus toimus traditsiooniline kohalik elu. Kärsatati sööki ja sotsialiseeruti. Lipsuga juppid närisid koos kaltsakatega küpsetatud liha. Peale lõunat leidsin, et parim aeg on hakata kingitusi koguma. Päris tappev teema, sest hiina kaupa oli rohkem kui Eestis. Malaisiaga seostuvat oli vähe ja seegi Eesti mõistes kasutamiskõlbmatu sodi. Kujuneski nii, et shopingu asemel keskendusin söömingule. Proovisin maitsta võimalikult rohkem eksootilisi toite. Asi lõppes ikka Tom Yami supiga nagu ka eelmisel päeval. Üldse oli vähe päevi, kui ma Tom Yami suppi ei söönud. Kuigi retsept peaks igal pool sama olema, on maitse alati erinev.

18.detsember.
Keskpäeval oli vaja hotellist välja kolida. Enne jõlkusin veel korra linnas ja ostsin lõpuks kauavalitud mobiiltelefoni ära. Valikuks oli hiina versioon BlackBerry 8520st – erinevalt originaalist kahe SIMi võimalusega. Sõitsin siis esimesel võimalusel KLIA-sse. Vormistasin Bangkoki pileti ja andsin kohvri pagasisse. Küsisin veel nõu, et kas kohver on parem lukku panna või niisama jätta. Peanartsuga tsikk soovitas lukku panna.
Lennuki väljumiseni jäi veel 4 tundi, nüüd seiklused jälle algasid. Esialgse reisiplaani järgi oli tarvilik külastada Sepangi F1 rada. Jätsin selle teadlikult reisi lõppu, sest KLIA asub ka juhtumisi Sepangis, mitte Kuala Lumpuris. Sepangis asub ka teine lennujaam, mis kasutab sama maandumisrada – LCCT ehk Low Cost Carrier Terminal. F1 rada asub kahe lennujaama vahel LCCT kõrval. KLIA ja LCCT vahel käib buss, millesse ma ka istusin. Paraku ei olnud F1 raja juures peatust, bussijuht lasi mind lihtsalt kiirtee ääres maha. Vantsisin siis ligi kilomeetri ja nägin raja ära. Pärast kilomeeter tagasi. Bussipeatust polnud ja bussid käpavehkimisele ei reageerinud. Hakkasin siis oma teada LCCT poole minema – otse muidugi, sest lennukid paistsid. Umbes 1,5 km pärast kiirteega paralleelset kulgemist lõppes tee lennuvälja aiaga, kõrvaltee läks palmidžunglisse. No oli ikka padrik. Mõtlesin kiirteele otse välja murda, aga eriline soo oli vahel. Tundus, et elavad krokodillid ja muud vereimejad. Kähku siis tuldud teed tagasi ja kähku taksoga KLIAsse, sest aeg hakkas juba kukkuma.
Edasi kulges jälle kõik sujuvalt kuni Bangkokini. Air Malaisia pakub vaatamata hoiatustele ikkagi õlut ja veini. Proovisin mõlemat. Tigeri õlu oli hea küll ja sai vastavalt janule. Stjuuardess tuli isegi küsima, ehk soovin veel. Vein polnud suurem asi nagu veinid üldse.
Mulle tundub, et ma ei taha ikka Taisse minna. Kuidagi jabur lennujaam on. Teha pole midagi, hinnad on kallid. Kui KLIA-s saab tasuta netti kasutada 2 tundi, siis Bangkokis 15 minutid ja peab palju delikaatseid isikuandmeid paljastama. Proovisin jälle Tom Yami suppi. Peaks küll Tai supp olema, aga Malaisias ma nii nõrka suppi ei saanudki. Ja nii kallist ka loomulikult mitte.

19.detsember.
Lennu Helsinkisse magasin maha. Kaks õlut sai, siis kustutati tuled ära. Magasin vahelduva eduga hommikuni. Hommikusöögi juurde oli õlu juba 4EUR. Ei võtnud mitte. Helsinkis jälle paar tundi ootamist. Tallinna lend oli jube. Bussiga viidi keset tuisust lennuvälja asuva lennukini. Hea, et oli fliis seljas. Mõned Bangkokist golfamast tulnud härjad olid T-särkides. Kes esimestena lennukisse said, hakkasid loomulikult oma kohtade juures uimerdama, teised ootasid. Mina ka. Külm oli.
Tallinnas selgus, et minu kohver oli lahti kistud, läbi sobratud ja jälle kuidagi kinni poogitud. Sead. Nii võibki reisimulje ära rikkuda. Kadunud oli uus rahakott, kus raha küll polnud. Ja uue telefoni pakend oli ka jõhkralt lõhki kistud, kuigi uut telefoni ma sinna sisse loomulikult ka ei jätnud.

Teisipäev, august 10, 2010

Põldotsa 12. Raudmees on Üllar Petrovits


Läänemaa pikima ajalooga triatlonivõistlus Põldotsa Raudmees, mis esimestel aastatel rohkem Põldotsa rahva omavaheline asi oli, on viimastel aastatel toonud kohale tegijaid kogu Läänemaalt ja kaugemaltki ning leidnud kindla koha mitme sõbraliku spordiklubi kalenderplaanis.

Põldotsa Raudmehe etapid olid seegi kord traditsiooniliselt 200 m ujumist Laomäe sadamas, 22,5 km rattasõitu Laomäelt Kirimäele ja 4,l km jooksu Kirimäelt Põldotsale. Etapivõidud said seekord Kristjan Kosk (ujumises 2:43) ning Üllar Petrovits (rattasõidus 37:20 ja jooksus 16:14).

Võistlus oli alguses tasavägine, liider vahetus korduvalt. Ujumise võitis küll Kristjan Kosk, kuid rattasadulasse jõudis esimesena 16-aastane Raplamaa tüdruk Kerti Kesküla. Rattasõidul kujunes juhtgrupp, kus liidrikohta vahetasid Petrovits, Kesküla ning nendega liitunud Kristjan Muld ja Kaivo Lomper. Peagi Petrovits kiirendas ja pääses jooksurajale juba ainuliidrina 20 sekundit enne jälitajaid. Raja läbimiseks kulus tal 58:03 (ujumine 3:21, rattasõit 37:20, jooks 16:14), mis oli seni Tarvi Viigile kuulunud Põldotsa Raudmehe rajarekordit parem üle minuti. Ka 2-minutine vahe jälitajatega oli muljetavaldav. Teisena lõpetas Lomper (59:57) ja kolmandana Muld (1.01:13).
Viik suutis tubli jooksuga mööduda Keskülast, seega sai parim naine üldjärjestuses 5. koha ajaga 1:03:26 (ujumine 2:57, rattasõit 38:35, jooks 21:13).

Teisipäev, september 23, 2008

Kiirvisiit Pariisi - 26.08.2008 1. päev

Saabumine
Õnneks on olemas Estonian Airi poolt otselend Tallinnast Pariisi. Kuigi väljalend oli suhteliselt varajane (lennuk startis kell 8:00), kompenseeris selle mitu positiivset sündmust juba lennujaamas. Kuna Max (töökaaslane, kellega me selle reisi ette võtsime) oli kusagilt endale hankinud "kuldkaardi", siis saime checkin'i teha lennujaamas ilma järjekorras seismata (tegelikult on see tõeline luksus) ja suundusime seejärel koheselt VIP ruumi oma lendu ootama. Kes teab, mis tähendab lennujaamades VIP ruum? Mina olin sellest enne kuulnud ja nüüd olen seda ka kogenud. Tehtke järele! Sellega veel positiivsed sündmused lennujaamas ei lõppenud. VIP ruumis oodates hõigati meid (mind ja Max'i) välja ning paluti minna värav nr. 2 juurde, kus meie senised tavapiletid kenasti äriklassi piletite vastu ümber vahetati. Mida sa hing veel ihkad, mõtlesin ma salamisi. Ja ega rohkem ei pakutud kah.

Kell 8 tõstis lennuk oma nina maast lahti ja 3 tunnine lend Pariisi võis alata. Lennud nagu ikka on suhteliselt igavad. Ruumi pole, liikuda ei saa ja ilm on tavaliselt pilves. Peale tasuta söömise (tasuta joomist ei olnud võimalik proovida seoses eelolevate töökoosolekutega) ja magamise rohkem midagi ei toimunudki ning täpselt ettenähtud ajal olime Prantsusmaal Charles De Caulle lennuväljal (lennuväli on võimas, üks võimsamaid Euroopas vist).

Lennuväljal käisid asjad kähku. Reisikotid selga ning taksojärjekorda. Koosolekute aeg hakkas ka juba tagant torkima. SAGEM SECURITE, kuhu me pidime minema, asub Pariisi äärelinnas ja lennujaamast on sinna minna mitukümmend kilomeetrit. Kuna Pariis on suurlinn, siis ma ei kujuta ette, kuidas seal taksojuhid üldse ilma GPS'i abita läbi saavad. Õnneks meie taksol oli GPS olemas ning peale paberi peal aadressi näpuga näitamist (igaks juhuks kirjutasime aadressi paberile, sest kes neid prantsuse aadresse ikka õigesti hääldada oskab) kihutasime SAGEM'i poole. Taksojuht korra eksis marsruudiga, aga GPS oli kohe jaol ning viga sai kiiresti parandatud.

SAGEM SECURITE, suur prantsuse firma, ei näinudki väljast poolt nii suur ja ilus. Majad olid rohkem nagu laohooned ja töökohad olid ka oluliselt viletsamad kui meil Proeksperdis. Aga tühja sellest, jutuajamised said aetud ja visiitkaardid vahetatud. Pikemalt ma sellel teemal rohkem rääkida ei saa ja ma arvan, et see pole huvitav kah. Lühidalt öeldes kella 17 paiku (kohaliku aja järgi) said tööasjad aetud ning lahkumine taksoga Pariisi kesklinna suunas oma hotelli võis alata.

Hotelli me kuidagi jõudsime, aga taksojuht oli oma sõiduga püstihädas. GPS seadet taksol polnud. Õnneks oli taksojuhil kaart olemas. Küll ta podises sõidu ajal ja ajas näpuga kaardil järge, aga oli näha, et lihtne seal suvalist tänavat ülesse leida ei olnud. Lõpuks kui me pärale jõudsime, oli ka taksojuht silmnähtavalt rõõmus, et ülesandega hakkama sai.

Paaritunnine uinak hotellis tehtud, suundusime Pariisi nn. ööellu (etteruttavalt võin öelda, et see lõppeski öösel millalgi peale südaööd). Esimene plaan oli üle vaadata Eiffeli torn. Kuna linn on suur ja vahemaad suhteliselt pikad (ise kah päevasest tööst natuke väsinud), siis mõistlik otsus oli metroo kasutamine. Metroo vajalikkuse üle suurlinnas ma kommenteerima ei hakka, kes seda kasutanud on, saab sellest ise aru.

Eiffeli torn

Alguses, kui ma seda kaugelt nägin, ei tundunud ta kuidagi erilisena. Mida lähemale me aga jõudsime seda rohkem tekkis tunne, et tegu on millegi omapärase ning ilusaga. Ja lõpuks kui me päris torni all seisma jäime ja ülesse vaatasime, siis tundus küll mulle, et inimesed on millegi suurega hakkama saanud. Kell oli siis kohaliku aja järgi kusagil 6-7 vahel, aga rahvast oli plats praktiliselt täis. Kuna ma ise kardan kõrgust, siis olin juba algusest peale meelestatud, et seda torni mina vallutama ei hakka, vaatan teda pigem maapinnalt. Aga Max, vana alpinist, ei jätnud jonni ning veenis mind seni kuni endalegi märkamatult sattusin ühte neljast piletijärjekorda. Järjekord oli nii pikk, et selle aja jooksul, millal me seal seisime, suutsin ma vähemalt 10 korda ümber mõelda, mitmendale korrusele ma siis tornis pidama jään (tornil on turistide jaoks 3 korrust ja vastavalt korruse numbrile on ka piletihind). Kassani jõudes otsustasin, et ostan pileti viimasele korrusele (pilet maksis 12 EUR-i) ja kui näiteks 2. korrusel selgub, et minu kõrguse piir on käes, siis lihtsalt 3. edasi ei lähe (korruste vahel ongi kõige suurem vahemaa 2. ja 3. korruse vahel).

Piletid käes, hüppasime lifti, mis meenutas rohkem minitrammivagunit. 1. korrusel oli vahepeatus, kus väljusid kõige aremad ehk need kellel piisas u. paarikümnemeetrisest kõrgusest või kellel polnud lihtsalt raha kõrgemale minekuks. Meie "kihutasime" hoogsalt edasi 2. korrusele. Vagunist väljudes oli pilt päris muljetavaldav. Esimese hooga käisin käsipidi kobades mööda seinu ja vältisin välispiirdeid. Kuid nagu alpinistidelgi, kes teevad vahepeatusi aklimatiseerumiseks, aitas ka mind kõrgusega harjumisel lihtsalt aeg. Nimelt oli järjekord 3. korrusele minemiseks u. 2 tundi pikk ja selle ajaga ei tundunud mullegi enam 2. korrus eriti kõrge. Seega otsustasin kindlalt ka 3. korruse "ära võtta".

3. korruse lift oli juba nagu päris lift, ... aga selle vahega, et kui näiteks Tallinna teletornis on kinnine lift (puuduvad aknad), siis Eiffeli torni 3. korrusele viis klaasist lift. Sellest tulenevalt sättisin ennast kohe lift keskele, et minu ja klaaside vahele jäi paras hulk kartmatuid turiste. LAHE, TÕELISELT LAHE. Võin kinnitada, et tunne oli super, kui 3. korruse lift oma uksed avas ning soe tuulehoog näkku puhus. Mu keha küll värises igast otsast, aga ma pole siiamaani aru saanud, kas see oli hirmust või vaatepildist, mis sealt avanes. Ainukeseks kommentaariks võin veel öelda seda, et minge käige ja kogege ise seda situatsiooni.

Kui me lõpuks (üleval tipus olime u. tund aega) 1. korrusele tagasi jõudsime, siis arvas Max, et hästi lahe oleks Eiffelit vaadata ka ööpimeduses kusagilt eemalt, sest öösel täistundidel hakkab torn lahedalt särama. Tegime kiirelt mõlemad ühe õlle ning lahkusime tornist metroo suunas (kell oli kusagil 23:30 kohaliku aja järgi) ning võtsime kursi Montmartre mäele. Kohale plaanisime jõuda järgmiseks täistunniks, aga tegelikult jäime natuke hiljaks, sest metroost väljudes ei suutnud me kohe leida mäel asuvat kirikut, mille juurest pidi olema hea vaade Eiffelile. Lõpuks kohale jõudes, ootas meid ees väikene üllatus. Kuna kell oli hiline ja nädalapäevaks kolmapäeva esimene tund, siis me eeldasime vähest (pigem olematut) rahvahulka. Tegelikult oli asi vastupidi. Rahvast oli palju. Kes tantsisid, kes laulsid, kes lihtsalt jõid alkohooli ja suhtlesid omavahel. Ühesõnaga metropol, mis metropol, kus rahvast jagub igal ajahetkel kõikjale. Veetsime ka meie seal natuke aega ja vaatasime selle Eiffeli säramise kaugelt ära. Oli kah nagu midagi, aga lähedalt oli igatahes etem.

Kella ühe paiku öösel otsustasime siis lõpuks meiegi hotelli puhkama minna. Kuna metroojaama uksed olid suletud, siis polnud muud võimalust kui piisavalt kõvasti hüüda "Taxi" ning loovutada paarkümmend eurot. Maksis see sõit palju maksis, aga hotelli me jõudsime ning ausalt välja teenitud uni hakkas koheselt võimust võtma.

Teisipäev, juuli 22, 2008

Juhtumised DDR-is

Käisime Tiinaga 29.nädalal Saksamaal hängimas. Plaanis oli külastada endise DDR lõunaosa ilusamaid kohti.
Reis algas esmaspäeva õhtul suht normaalselt, Easyjet hilines ainult pool tundi. Berliinis oli kasutada eBayst 22 euroga võidetud Art Hotel Charlottenburgi tuusik. Paraku ühele näole. Kui kalli abikaasaga koos poole öö ajal sisse hiilisime, irvitas hotelli tänavakohvikus õlut libistanud administraator mõistvalt. Toa seinal oli tavahind 75 EUR. See 53 eurone võit oli ka riesi ainsaks võiduks.
Tagasi Eestisse pidime tulema autoga nagu tavaliselt. 257 euro eest oli eBayst soetatud Seat Toledo 1991.aastast. Auto asukoht oli Schwarzheide Dresdeni lähedal. Kui auto oli juba võidetud, selgus, et müüjaks on endine Egiptuse kodanik Salah Hassan Ali Ahmad Elnemr, lühidalt Salah. Kokku pidime saama teisipäeva hommikul kell 10 Berliinis Hermannplatzil. See oli viga, nii mulle kui Salahile. Oleks pidand ikka Schwarzheidesse minema. Tegelikult polnudki sellel tähtsust.
Salah ilmus umbes kell 11. Mina pidin teda juba politseiga taga otsima hakkama. Hilinemise põhjusteks olid ummik kiirteel ja Salahi naise Opel Astra elektriprobleemid. Loomulikult ei hakka ükski egiptlane kohe asju ajama, enne on vaja kohvi juua ja 2 tundi niisama lobiseda. Nii seegi kord.
Kui kohv joodud ja vennastutud, läksime Zulassungstellesse (Autoregistrikeskusse). Selgus, et Berliini registriametnikud streigivad. Mida teha? Schwarzheidele lähim Zulassungstelle asub Calaus (100 km) Berliinist. Jeehat? Aga Opel Astra oli surnud. Salah arvas, et kindlustus maksab kõik remondi kinni ja lasi teeninduse kohale kutsuda. Diagnoos – genekas otsad andnud. Pandi ajutine aku peale ja sõitsime teenindusse. „Ainult“ kolme tunniga olid genekas ja aku vahetatud. Meie passisime. Õhtu oli käes ja ka Calau Zulassungstelle juba kinni. Mäletan, et mul kulus kunagi SAABi geneka vahetamiseks koos romulas käiguga veidi üle tunni. Kindlustus Salahi kulutusi aga ei kandnud - tüng 360 EUR ulatuses...
Calaus viis Salah meid hotelli ja kimas kurvalt minema, Hotellis küsiti 64 EUR. Pidasime kalliks. Trampisime ligi 3km ringi ja leidsime pansioni (pildil), kus küsiti 45 EUR. Jõudsime 35 euro kohal kompromissini. Perenaine oli endine kommunist ja lasteaednik. Kahel endisel kommunistil jätkus juttu kauemaks. DDR tuleks taastada!
Kolmapäeva hommikul läksime Calau Zulassungstellesse, aga see osutus kolmapäeviti suletud olevaks. Samas majas oli mingi kummaline kontor, mis müüs KIA cee´d-isid ja kirjade järgi rentis ka AVISe autosid. Päeva taks pidi olema 54 EUR. Auto pidi muidugi kohe tulema. Tegelikult tuli 1,5 tunni pärast ja Cottbusist (ca 40 km kauguselt). Hinnale oli lisandunud juba 15 EUR mingit maksu ja 15 EUR kohaletoomistasu. Kus see kärss vahepeal käis, ei tea. Kahtlane oli äri küll ja seda järgmisel põhjusel. Liitrise mootoriga Peugeot 107 paaki mahtus pärast 400 km läbimist 25 liitrit. Pärast järgmise 600 km läbimist aga 33 liitrit. Seega tehti külma umbes 5 liitriga.
Tellisime siis selle peugeoti kaheks päevaks. Arvet pole veel saanud ega julge seda vist vaadata ka. Plaanitud graagikust olime juba päevaga maha jäänud. Käisime siis Schwarzheides oma vallasvaraga kohtumas, korjasime mõned eBayga võidetud jalgrattajupid kokku ja külastasime ka nostalgilisi paiku – Saksa Sveitsi (kaljudega pildil Bastei) ja Boži Dari Tšehhis, kus talve ööbisime. Talvel oli Boži Dari raekoja keldris ütlemata mugav ja odav restoran. Nüüd ei olnud. Vist läks odavuse tõttu pankrotti. Lisaks laskus must pilv linna peale ja üle 30 m enam ei näinud (pilvisel pildil). Põgenesime. Jena ja Gera vahel Miesitzis oli järgmine eBayga võidetud motell (moteli pildil). Tegelikult endine DDR põllumajanduskooperatiivi ühiselamu. Aga hind (31 EUR) oli vastuvõetav. Lutikaid ja prussakaid ei olnud.
Neljapäeva hommikul läksin Jena Zulassungstellesse. Seal taheti näha kehtivat ülevaatust (TÜV). Tänavu märtsist alates olevat uus kord. Minu ostetud risul pole juba 2 aastat kehtivat TÜVi. TÜVi tehgemine maksab ligi 200 EUR ja ilmselt see risu ei läheks läbigi. Seega jäi auto sinna, kus oli. Tarvis aga koju ka saada – pühapäeval Pikajala rattakross. Eks siis Easyjeti piletid, aga hingehinnaga. Alguses oli plaanis Jenas külastada ka Carl Zeissi tehast ja planetaariumi, aga see mõte läks jamade tõttu üle. Minema Jenast! Weimar oli kultuursem linn. Seal elasid Goethe, Schiller ja tehti Weimari vabariik. Veel käisime Leipzigis, kus Johann Sebastian Bach kunagi orelit mängis (Tiina koos Johanniga pildil). Õhtaks jõudsime Cottbusi. Arvasime, et annaks auto AVISele tagasi, võtaks raudteejaama lähedal hotelli ja sõidaks hommikul rongiga Schönefeldi. Katsu aga Cottbusis hotelli leida. Küsisime politseilt. Peaaegu oleks raudu pandud. Peeti Poola pättideks, sest riided polnud ka just kõige kenamad. Kõne Calausse parteikaaslasele ja minema. Seekord saime püsikliendina ööbimise juba 30 euroga. Ja jälle nostalgiline DDR teema.
Reede hommikul auto AVISele tagasi ja lõuna paiku rongiga Schönefeldi. Turvakontrollis ei lastud läbi minu uut ligi 12 EUR maksnud jalgrattakahvlit. Et viigu ma pagasisse. Pagasi hind 20 EUR. Väiksema kahju huvides osutus otstarbekas tutikas amortidega kahvel prügikasti visata.
Lennuk jäi ka ligi tunni hiljaks, aga alla ikkagi ei kukkunud. Hea seegi!