Malaisia on konstitutsioonilise monarhiaga liitriik Kagu-Aasias Malaka poolsaarel. Malaisias on 13 osariiki, millest 11 asuvad Malaka poolsaarel ja 2 Borneo saarel õle Lõuna-Hiina mere. Saavutas iseseisvuse Suurbritannia alluvusest 31.08.1957.a. Malaisias on ekvatoriaalne kliima, mida iseloomustavad iga aastased mussoonvihmad kirdest (oktoobrist veebruarini) ja kagust (aprillist oktoobrini).
Malaisia kõrgeim punkt on Mount Kinabalu mägi (4095m). Suuremad rahvused on malaid (50,4%), hiinlased (23,7%) ning põlisrahvad (11%). Ametlik riigikeel on malai keel, kuid laialdaselt kõneldakse ka inglise, hiina ja tamili keelt. Malaisia pealinn Kuala Lumpur asub lääneranniku keskosas, Gombeki ja Klangi jõgede ühinemiskohas, rannikust 35 km kaugusel. Linna kutsutakse „kontrastide metropoliks“.
Singapur on riik Kagu-Aasias Malaka poolsaare tipu lähedal asuval 544 km² (Hiiumaa näiteks 1019 km²) suurusel Malaka poolsaarest Johore väinaga eraldatud Singapuri saarel ja rohkem kui 60 väiksemal saarel. Saarte arv on mere täitmise tõttu aegapidi vähenenud. Ühiskond toimib nagu ulmefilmis. Inimesed meenutavad roboteid. Võidetavalt võib prügi mahaviskamise eest saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua, omada ega närida ei tohi - ees ootab hiigeltrahv. Narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus.
Järgnevas tekstis on mitmed lühendid, mis ei peaks teksti keeruliseks tegema, küll aga lühendama. RM on malaisia rahaühik ringgit väärtusega umbes 3,8 krooni. Singapuri dollar on umbes 9 krooni.
KL tähendab igal pool Malaisias pealinna Kuala Lumpurit, KLIA on Kuala Lumpur International Airport.
Tom Yam
on väga vürtsikas Tai päritolu supp, mis on aga levinud vist igal pool Aasias. Vürtsisisalduse tõttu on Tom Yam parim ravim kõigi kõhutõbede ennetamiseks. Tom Yam on üldnimi, sõltuvalt lisanditest jaguneb: Tom Yam Gai – kanalihaga, Tom Yam Goong - hiidkrevettidega, Tom Yam Thaley - kalmaari, krevettide, kala ja sidrunheinaga jne. Üks võimalikest retseptidest: 2 kl kanapuljongit, 2 sidrunheinavart, 4 cm jupp galangalijuurt (kui seda tõesti kuskilt saada võimalik ei ole, võib proovida ingveriga asendada), 4-5 kaffirlaimi lehte, 3 väikest šalottsibulat, 1/4 väiksemast tomatist, suur peotäis austerservikuid, 10 suuremat krevetti, 4-6 spl vahukoort, 2 spl Tai tšillipastat (Nam prik pao), 1 tl suhkrut, 2 tl Tai kalakastet, 3 tl laimi mahla, purustatud väikseid värskeid tšillisid maitse järgi, serveerimiseks värsket koriandrit.
7.detsember.
Finnairi vagunisaatja-vanaeitede streigi tõttu esialgne plaan Tallinn-Helsinki-Bangkok-Kuala Lumpur ei teostunud. Õnneks suutis Karin Otter Reisieksperdist asjad nii korraldada, et tekkis uus plaan Lufthansaga Tallinn-Frankfurt-Kuala Lumpur. Arvasin algselt, et isegi parem plaan – 2 lennuga, aga nii ei läinud.
Frankfurdis 3 tundi ootamist eriti pikalt ei tundundki. Tallinna lennuk oli küll pool tundi hilinenud, kuid ka JumboJetiga (Boeing 747) ei saanud tähtaegselt minema. Kuna Frankfurti saabus üle aastate ja täiesti ootamatult talv, siis oli tarvilik lennuk pärast reisijate pardaleminekut jääst puhtaks sulatada. Lisaks pidime lendama vahemaandumisega Bangkokis. Lend kulges igavalt. Telekas oli kaugel ja iste kitsas. Söögid olid maitsetud ja vähetoitvad. Õnneks sai head Warsteineri õlut vastavalt janule.
8. detsember.
Bangkoki p
eatus oli täiesti mõttetu. Minu jaoks küll. Reisijad aeti tunniks lennukist välja. Pidime pool km jalutama, et siis turvakontrollis kahe pudeli limonaadiga vahele jääda. Eks jõin siis liitri kohapeal ära. Siis jälle pool km lennukini tagasi.
Kuala Lumpur International Airport on suur asi. Väljapääs on keeruline ja ebaloogiline. Kuidagi õnnestus. Tublid malailased juhatasid, kuidas hotelli jõuda – tarvilik hotelli Shuttle ära oodata. Google Earthist vaatasin küll, et Concorde Inn KLIA Hotel asub lennujaama peahoonest ca 1 km kaugusel. Shuttle sõitis aga ringiga ja ligi 5 min. Nagu Belgias Charleroys, kus poole km kaugusesse hotelli saab ainult taksoga. Hotelli võtsin aklimatiseerumiseks ja see käik tasus end ära. Kui oleksin kohe matkama hakand, oleksin pimedas ära eksinud.
Hotellis tahtsin kohe tutvuda kohaliku köögiga, kuid tarvilik oli dušši all käia ja niisama molutada. Lisaks panin ajaga tunni mööda – 6 tundi meist varasem. Nii magasingi bufee-dinneri aja maha. Lürpisin Tom Yami supi sisse ja kobisin varsti magama.
9. detsember.
Mõtlesin enne hommikusööki basseinis esimese karastava supluse teha, kuid hommiku poole tuli nii äge vihm, et Eestis pole sellist näinudki. Teadagi – kirdemussoon. Hommikul oli kõik nii märg ja pilves, et supluse isu polnud. Hommikusöök oli aga vägev. Parkisin kere pooleks päevaks idamaiseid asju täis.
Õhtul olin teinud päevaplaani, et KLIAst sõidan bussiga Buturayasse ja sealt bussiga Johor Bahrusse, et sealt siis üle Johori lahe Singapuris ära käia. Johor Bahru on Malaisia Johori osariigi pealinn ja riigi suuruselt teine linn. Asub Malaka poolsaare lõunatipus ja on seega Aasia mandriosa lõunapoolseim linn. Linna haldusalas elab umbes 500 000 inimest, koos eeslinnadega on elanike arv umbes 1,5 miljonit
Malaisias on nii, et bussi agendid on aegsasti igal pool vastas. Kui KLIAs üks bussi pakkus, küsisin, kas Buturayasse läheb. Loomulikult. Tegelikult sõitis buss KL Sentrali, ehk mingisse Kuala Lumpuri transpordikeskusse. Krt, seal ei osand ma midagi peale hakata. Hiljem selgus, et Buturaya bussijaam on üldse igaveseks suletud. Küsisin politsei käest, kuda Johor Bahrusse saab. Oli vaja trammiga (või siis metroo moodi asjaga) sõita Masjid Jameki peatusse. Seal ümber istuda teisele trammile ja sõita Bukit Jalili peatusse. Seal oli siis uus KL bussijaam. Trammist väljudes oli agent kohe vastas ja vedas mind ruttu bussile. Kuigi bussi pilet oli 31RM, küsis ta 35, vahendustasu ilmselt. Buss sõitis tuldud teed tagasi, KLIAst mööda, aga näe – KLIAst ei lähe Singapuri ja Johor Bahru poole ühtegi bussi. Ajakadu mitu tundi.
Bussisõit midagi erilist ei pakkunud. Malaisia kiirteed on sama kvaliteetsed ja igavad nagu Saksamaal. Johor Bahrus peatusin hotellis Kingston (ametlikult kõlava ja lohiseva nimega Kingston Hotel @ Taman Bayu Puteri). Broneerimise ajal tundus, et see asub peaaegu kesklinnas, tegelikult kesklinna suhteliselt eraldatud elamukvartalite piirkonnas. Erilist suminat ei olnud. Jõlkusin õhtul veidi ringi, et selgitada, kuidas homme Singapuri poole liikuda. Elamuasumid olid päris huvitavad. Iga umbes hektari suurune kvartal kuidagi aiaga piiratud ja autoga sai välja schlagbaumi alt.
10.detsember.
Hea, et eila õhtal mitu pääs
emisteed välja luurasin. Hotelli ees kulgeval tänaval oli totaalne ummik ja bussid praktiliselt ei liikunud. Tungisin läbi tarastatud asumi teisele tänavale, kus buss liikus. Sain umbes 1 km kaugusele Singapuri sillast. Kilomeeter käsitsi läbida oli isegi hommikul koormav tegevus. Tahtsin minna otse, käsitsi üle silla. Ei lastud, olevat ainult rekkadele.
Piirivalvur oli väga viisakas ja ütles, et ise edasi minna ei ole üldse hea mõte. Kui nägi, et ma mõttest loobuda ei taha, viis oma autoga reisijate check-pointi. Hiljem selgus, et sillal jalutamine on rangelt keelatud.
Malaisias ja Singapuris kulgemiseks peab teadma palju asju. Kirjas neid loomulikult kusagil ei ole. Näiteks – kuidas Singapuri minna, pole isegi trip.ees. Küll see viisavabadus on ikka hea asi. Kujutan, et Narvas on üle jõe pääsemisega sama kamm.
Singapuri pääsemiseks kasutasin kohalikus mõttes meeletult raha. Check-pointist edasi küsiti bussis 1,9 RM, pistsin kassasse 2. Singapuri check-pointis küsiti bussis 2,3 dollarit. Etteruttavalt – tagasi sain Singapuri metroojaamast kuni Johor Bahru bussijaamani vaid
1,3 dollariga.
Singapuris käisin NEWateri koolitusel. NEWater on Singapuri riikliku veeagentuuri allasutus, mis töötleb reovett joogiveeks. Kõlab jõhkralt, aga viit miljonit inimest ei ole kerge joota, kui vett pole. Põhjavett nimelt. Valida on mere- ja reovee vahel, aga merevett on veelgi tülikam puhastada.
Siis tahtsin näha Singapuri tunnust – lõvi ja F1 rada. City Halli metroojaamast väljudes kleepis mulle külge kiitsakas hiinlane ja hakkas juttu tegema. Kust olen ja mida tahan näha. Rääkis, et on 74 aastane. Singapuris pensionit ei maksta ja üle 62-aastaseid mehi tööl ka ei peeta. Ollakse siis perekonna ülalpidamisel või vanadekodus. Taat näitas, k
us lõvi asub, rääkis veel palju asju ja tahtis mulle ei tea mida veel näidata. Mul aga kombeks ise hakkama saad, ütlesin, et tõmba uttu. Küsis kohvi jaoks raha. Oli veidi münte ja ülejäänud 10-dollarilised. Meie rahas 90 krooni tundus teenuse eest palju. Pakkusin münte mida oli umbes 2 dollari eest. Hiinakas võttis viisakalt vastu, soovis head reisi ja kadus nagu maa alla.
Tegin siis pilte nii lõvist, pilvelõhkujatest kui F1 raja erinevatest lõikudest. Siis hakkasin otsima oma unelmate murukatusega maja ehk Nanyangi Tehnikaülikooli Kunsti-, Disaini- ja Meediakooli. Olin täpse kohalejõudmise kirjelduse ära unustanud. Mäletasin vaid, et sõita tuleb metroo lõppjaama ja võtta ülikooli shuttle. Krt, need kapitalistid olid vahepeal ühe metroojaama juurde teinud. Seal ei osanud keegi juhatadagi, alles kolmas taksojuht võttis peale. Helistas pojale ja küsis, kuhu sõita. Kuidagi jõudsime ülikooline, aga murukatust ei kusagil. Küsisin esimeselt hiinlaselt, kus asub. Näitas käpaga – this way. Mõne aja pärast jooksis järgi ja arvas, et ega ma ei leia. Tegelikult p
oleks vist leidnud, nii hästi on loodusse sobitatud. Ütlesin hiinlasele, et giidi ei vaja, see aga, et ta on kõrvalmajas asuva IT-kooli tudeng, mitte giid ja raha ei küsi. Näitaski kätte.
Maja oli vägev. Tegin hunniku pilte ja sõitsin shuttlega tagasi õigesse metroojaama.
Olin täitsa väsind ja esimest korda tuli meelde ka veidi süüa. Väsitavam päeva osa seisis aga veel ees. Malaisiasse emigreerumine toimus tipptunnil koos Singapurist töölt tagasi kulgevate malaisialastega – suuremalt jaolt hiinlastega. Ammu pole ma seisnud mitmesaja meetristes järjekordades. Nüüd kolm korda – et bussile saada metroojaamas ja mõlemas check-pointis. Pilet oli küll üks – see 1,3 dollariline, aga konkreetset bussi polnud. Kuidas järjekord kulges, nii need bussid tulid. Ja kogu aeg pidi teadma, millise firma pilet mul kolmest on ja kus selle firma saba on. Lisaks oli vaja seista kahes passikontrolli sabas, täita deklaratsioone ja oodata, kuni piirivalvur veendus, et viisat pole vaja.
Kui jõudsin Johor Bahru Larkini (hääldatakse La-kinn) bussijaama, tahtsin ainult lösutada. Kaardi peal üks hotell oli – Hotel Seri Malaysia Johor Bahru, aga seda oli raske leida. Bussijaamast kaugele ei tahtnud ka minna. Harjumatult pikast jalutamisest olid kintsud hargivahelt hõõrdunud ja liikuda sai enamjaolt meremehe moodi. Leidsin hotelli ikka üles, hiljem käisin ostsin veel bussipileti Melakasse ja mingit avokaado näokreemi, mida kasutasin ebasihipäraselt kintsude määrimiseks. Muud kreemi bentsujaamas polnud ja poed olid kinni.
11.detsember.
Singapuris täiesti soolaseks higistatud ja pestud särk ei olnud hommikuks kuivanud – niiske kliima. Ajasin märja särgi selga ja jalutasin bussijaama. Krt, bussile minnes olin täielikult märg. Olin ostnud mingi säästupileti. 19 RM tunduski kuidagi vähe. Kliimaseadet reguleerida ei olnud võimalik ja märja särgiga oli tunne nagu oktoobris Eestis. Tahtejõudu ja pidevat hõõrumist kasutades õnnestus reis üle elada, särk kuivas peaaegu ära.
Melaka (inglise keeles tuntud kui Malacca) ehk linn, millelt poolsaar oma nime saanud, Melaka osariigi pealinn
, oli äge. Veidi oli mul kodutööd ka tehtud. Ajaloolised faktid: Oli 15.–16. sajandil Malacca sultanaadi pealinn ja Malaka poolsaare arenenuim piirkond enne portugallaste vallutust 1511.a. 1641.aastani oli Portugali valduses, seejärel kuulus lühikeste vaheaegadega 1824.aastani Hollandile. Siis kuulus 1957.aastani inglastele. Tallinnast veidi suurem, umbes 450 000 elanikku.
Melaka ja Penangi saare pealinna George Towni ajaloolised keskused kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Seega teadsin, mida oodata. Ajalugu oli palju. Hõõrdunud hargivahe tõttu võtsin kulgemiseks rikša – nii nagu reisiraamatutes soovitatud. Uus kogemus jalgratta külgkorvis. 20 RM ehk 80 krooni eest vedas Muhammed mind pool tundi mööda ajaloomälestusi ringi. Tegin hunniku pilte. Ikkagi UNESCO kultuuripärand.
Õhtaks jõudsin Klangi. Tegelikult mõttetu koht, aga jäi suht tee peale ja suht odav hotell oli neti kaudu saada. Melakas näiteks ei saanud neti kaudu laupäeva õhtaks öömaja, kõik olid välja müüdud. Tegelikult oleks kohapeal midagi ikka saanud küll, aga kes oskas riskida. Ka Penangi oleks Melakast edulisemalt saanud kui Klangist.
Klangis olek oli igav ja kallis. Bussijaam asus linnas väljas ja bukitud hotelli läks ainult takso. Minnes 20 RM ja tulles 25. Hotelli restorani hinnad olid kirved ja lähedal muud polnudki. Käisin tulekuma peale üle km ja leidsin suht soliidse koha, kus müüdi isegi õlut. Hind kirves – 1/3 liitrit 11 RM ehk üle 40 krooni. Sõin ka Yam Tomi supi ja muud polnudki teha. Aga uni tuli hea. Enne hõõrusin kintsud jälle näokreemiga sisse.
12.detsember.
Hommikul kohe Penangi bussile. Näokreem on tegija! Kintsud ei kipitanudki enam. Kiirtee jälle igav nagu Saksamaal. Aia tagant sai kohati veidi džunglit näha. Ipohi linna lähistel, kus suurimad tinakaevandused, oli ikka päris kole. Mõnes kohas oli lausa pool mäge puudu, valdavalt veidi vähem. Pilt oli nagu arbuusidelt oleks tükid ära lõigatud ja punane sisu paistis.
Kohati tundub, et enne reisi on kodutööd veidi rohkem tarvilik teha. Üldse ei kujutanud ette, et Penangi saar nii suur on. Tegelikult on sellel mitu linna ja paras lahmakas džunglit. Netist võib leida, et Penang on saar Malaisia poolsaare loodeosa lähedal. Saart nimetatakse ka "Idamaade Pärliks". Pindala 293 km2. Ülejäänud info on vastukäiv. Ühed kiidavad, teised laidavad.
Minu konverents toimub Batu Feringghi linnas, saare pealinn Georgetown asub sellest 11 km kaugusel ja bussijaam ligi 25 km kaugusel. Lisaks pidin enne saarele jõudmist Butterworthi linnas teise bussi ronima. Bussijaamas olin üsna nõutu. Netist leitud Batu Feringgisse sõitvad bussid seal ei peatunud. Ametlikud taksod küsisid 50 RM. Ei tahtnud maksta. Tund aega passisin niisama, siis hakkasin ringi jõlkuma. Mingi kiilakas küsis, kuhu tahan. Kui ütlesin, siis pakkus 40 RM eest ära viia. Teadsin, et Georgetowni-Batu Ferringhi vaheline taks peaks olema 20 RM ja pakkusin 25. Kiilakas ütles 35, saatsin kuule. Jõlkusin veel ja midagi asjalikku välja ei mõelnud. Jälle sattus kiilakas vastu. Vaatamata kõigile hoiatustele suvaliste tüüpidega mitte kaasa minna, pakkusin 30 RM. Kiilakas alla ei andnud. Mis mul üle jäi. Autos istus juba mingi peanartsuga malai tsikk, kes sõitis veel kaugemale. Kohale jõudsin.
Kõlava nimega konverents 2010 International Conference on Environment: Green Technologies toimus neljatärnihotellis Park Royal Hotel Batu Ferringhi linnas Penangi saarel. Konverentsi sekretariaat ei teadnud min
ust midagi. Olin küll juba 2 korda osavõtumaksu maksnud, aga ei minu ega nende pangaarvel polnud mingit muutust. Õnneks olin viimase ülekande kinnituse pdf-I salvestanud ja selle said nad välja trükkida. Nimi pandi kirja ja konverentsi materjalid anti kätte. Päev oli aga vahepeal õhtasse jõudnud, turvas ei soovitanud suplema minna – meduuse olevat palju. Läksin siis hotelli ümbrusse jõlkuma ja sööki otsima. Niikui välja sain, tekkis kiusatus ülikond tellida. Krt, Olevil ju on. Esialgu suutsin soovi maha matta, ülikondi on mul ju piisavalt. Leidsin ühe korralikuma kõrtsi, kus oli ka õlut. Jälle Tom Yam. Kelner soovitas riisi ka võtta – et on kergem seedida. Olin nõus. Toodi mõlemad korraga. Jõudsin poole suppi ära süüa, kelner seletama, et riis on mõeldud vürtside leevendamiseks. Saatsin kili kukele, et too midagi veel juurde. Tõi sojakastet. Selleks ajaks oli supp otsas, sai riisiga süüa.
Õhtal võitlesin internetiga, rohkem selle puudumisega. Numbris oli ainult kaabel, minu MacBookil kaabliauku pole. Fuajees oli ka Wifi, aga nii suur müra ja nii aeglane, et eriti midagi tarka ei saavutanud. Skaipisin vahelduva eduga Grete ja teiste kodustega. Krt, neljatärnihotellis ei ole numbris wifit.
13.detsember.
Hommikusöök oli neljatärnihotellile vastav. Päris kahju, et kõike idamaist ei jõudnud proovida. Kõht oli veel eila õhtast täis, lisaks olin veel üle tee marketist õlut varunud ja konsumeerinud. Eriti kõva sõna oli Carlsbergi litsentsiga Shah Alamis tehtud 8% Danish Royal Stout. Tuli hea uni. Hommikusöögile toodi ka hea uudis – olingi raha 2x üle kandnud. Lubasid sulas tagasi anda. Mida kuradit ma 6000 krooni väärtuses RM-dega teen?
Konverents algas uhkelt – Malaisia ja University Saint Malaysia hümnidega. Tänati Allahhi, et see nii palju toredaid inimesi kohale tõi. Niipalju erinevaid asiaate polegi korraga näinud. Esimese päeva ettekanded olid huvitavad, kuigi täpselt seda ei kuulnud, mida tahtsin. Ettekanded on korraga 4-s erinevas kohas ja väljakuulutatud ajakavast ei peeta kinni. Pärast ametliku osa lõppu läksin jälle ümbrusse jõlkuma. Krt, jälle ülikonnad. Nagu ik
ka – valisin kõige odavama koha ja tellisin ära. Ei tea, kes selle koju veab.
Õhtal oli pidulik dinner. Menüüs oli 8 käiku. Algas igat sorti siloga, millele sai valada tšillikastet ja siirupit. Siis tulid riisid, nuudlid, kanad, kalad ja veidi liha ka. Iga käigu jaoks toodi uued alustassi suurused taldrikud või kausid. Söödi käpa või kahvli ja lusikaga. Nuga polnud rohkem kui kalaga koos vaagnal. Naabriteks sattusid tai ja Londonis õppiv Maialisia hiinlane. Mulle tundusid toidud magedad ja hakkasin kõike kättesaadavat peale laduma. Pilusilmad läksid ümmarguseks. Pidin olema rohkem malaisialane kui malaid, h
iinlased ja hindud kokku. Joogiks oli ainult morss, igav. Hiinlane soovitas vasaku käega midagi mitte võtta, pidi malaide meelest sitane olema. Teadsin ise ka juba. Tai arvas, et peale sellist treeninglaagrit võin Taimaal ka ellu jääda. Tahtsin näidata oma teadmisi – Emmanuelle filmi alusel. Krt, tai polnud seda näinudki. No mida nad üldse vaatavad.
Söögile lisaks tatsasid aeg-ajalt laval igasugu klounid ja muud kaltsuhunnikud. Hiinlane seletas, et kogu aeg vaheldumisi tähtsuse järjekorras – malaid, hiinlased ja hindud. Teadustati, et väga kuulsad kunstimeistrid. Kahe tunniga
oli sööming läbi ja sooviti head uut konverentsipäeva.
14.detsember.
Hommikut alustasin uue hooga – suplemisega. Ei ütleks, et värskemaks tegi, aga lõhkus rutiini. Kohe tekkis uusi mõtteid. Küsisin hotellilt wifi ruuteri laenuks. Saingi tuppa neti sisse. Nonii-nonii-nonii! Tagusin rusikaga vastu rinda. Makaak akna taga puu otsas tagus ka.
Konverents jätkus samas tempos – iga asiaat püüdis oma tublidust tõestada. Sekka iroonilisi vahepalu austraallastelt ja uusmeremaalastelt. Et enne kui alternatiivseid energiaid arendada, tuleks seda meeletut õhu konditsioneerimist vähendada. Vennastusin Adelaide Ülikooli professori Gus Nathaniga. Leidsime, et asiaadid on tublid küll.
Pärast lõunat tuli päike välja. Jätsin mõned loengud vahele ja praadisin veidi. Vaevalt, et jume tekkis. Kui päike loojus, sõitsin
Malaisia teise UNESCO kaitse alusesse linna Georgetowni. Pimedas küll aru ei saanud, et hoonestusel mingi ajalooline väärtus on. Hakkan juba kohaliku „kultuuripärandiga harjuma“ – ilusate uute majade vahel rääbakad ja ajaloolised. Sõin india restoranis riisi ja teravaid kanatükke. Ega suurt maitsevahet teiste köökidega nagu polnudki.
Hilja õhtal pidin minema ülikonna proovi. Selgus aga, et usinad hindu olid ülikonna juba valmis õmmelnud. Vaevalt, et nad selle kapist võtsid, sest kõik minu perverssed soovid detailide osas olid täidetud.
15.detsember.
Konverents lõppes umbes kell 3 õhtal. Ainus õhta saarel, kus sain valges ringi vaadata. Rentisin rolleri 150 cm3 Piaggio. Võimsamaid ei pidavat renditamagi, olevat lollidele turistidele liiga ohtlikud. Mootorrattaid ka ei rendita, sest kohalike meelest peaksid härrasmehed ainult rolleritega sõitma. Olen lugenud küll, et Vespa roller leiutati Itaalias, et ülikondades mehed ooperisse saaks sõita, Soppa ei pritsi jalgadele.
Nüüd on küll eluks ajaks selge, et igal soojal maal tuleb rentida mingi kaherattaline mehhanism. Elamusi on kohe seinast seinani. Niikui ratta kätte sain, panin kohe džunglisse. Bensiiniga oli kummaline värk. Paak oli algselt peaaegu tühi. Küsisin, miks ja kas pean tagasi tuues täis laskma. Anti 3 RM tagasi ja soovitati 2 liitrit juurde osta. Džungli tee ääres pidi olema tankla.
Mina seda muidugi ei märganud ja džunglis peatudes oli paagis vaid bensiini lõhn. Allpool orus paistis küla. Panin minema, et ehk veab vabaga välja. Külas tanklat ei paistnud. Küsisin esimesest restoranist, et kust nad bentsu saavad. Selgus, et neli boksi edasi poest. Õllekastis olid umbes 0,7 liitrised pudelid bensiini täis. Kahe sisu kokku maksis 4 RM. Varsti leidsin tankla ka. Liiter bentsu maksis 1.90 RM ehk umbes 7 krooni. Krt, kas me peame ikka Eestis elama.
Džunglis oli aga äge. Kimasin mööda suvalisi radu, kuhu autoga poleks pääsenudki. Peatuda elukate kartuses ei julgenud. Puuviljafarmis proovisin palju kirutud ja kiidetud duriani ka. Haisev väliskest oli juba ära visatud. No mis ta nii väga ikka on – peal maitsetu lima nagu puding, sees pähkli ja banaani vahelise maitsega kõvem ollus.
Kui hakkas hämaraks minema, otsustasin saarele mitte päris ringi peale teha. Et teen poole ja käin veel Georgetownis. See oli eraldi elamus. Küll ma Itaalias kirusin neid mopediste. Nüüd panin täiega tagasi. Ühinesin sujuvalt rollerite salkadega, mis ilma suunda näitamata kulgesid tänavatel nii piki- kui ristisuunas. Ja kõik sujus. Rolleriga sai edasi vähemalt poole kiiremini kui neljarattalistega. Vasakpoolne liiklus on omaette nähtus. Sattusin vahest küll vastasvööndisse, aga vastutulijad tõmbusid mõistvalt kõrvale.
16.detsember.
Puhkepäev. Hommikul peale sööki kohe randa. Mõnus. Lösutasin lamamistoolil ja vahtisin tuimalt lainete loksumist, Heki alt roomas välja geko. Vahtis tükk aega ringi, lasi peeru ja sittus minu nina alla. Puhkus rikutud. Aga polegi nagu enne sittuvat sisalikku näinud.
Lõuna paiku tšekkisin end hotellist välja ja jälle matkama. Siht – Kuala Lumpur. Seoses ülikonnaga olin sunnitud ostma ka kohvri ja ükski taksojuht ei saanud pihta, et ma tulen neljatärnihotellist välja ja lähen suure kohvriga bussi peale. Täitsa ennekuulmatu. Mina aga astusin bussi ja sõitsin peaaegu ainsa reisijana keskbussijaama. Kulus ainult 3.40 RM. Taksoga nagu ikka oleks läinud 35-50 RM.
Pileti olin ette broneerinud 45 RM eest. Hiljem selgus, et tegelik hind oli 35 RM. Jälle agentide boonus.
Reis Kuala Lumpurisse pidi kestma 4 tundi. Tegelikult läks ligi 6. Üle linna piiri jõudsime küll 4 tunniga, kuid ülejäänud aeg kulus ummikutes tiksumisele. Vahepeal jõudsime Petronase tornidele isegi umbes kilomeetri lähedusse. Oleks teadnud, oleks välja murdnud, sest bussijaamani kulus veel tund. Bussijaamast kesklinna tagasi ka pool tundi. Hotellini jõudsin pimedas ja oli tegemist, et sisse saada.
Hotell D‘Oriental Inn Kuala Lumpur asub Hiinalinnas Petalingi tänaval ja veel katusega kaetud osas, kus käib hiina turg. Hiinalinn on üldse eriline nähtus, üle maailma. New Yorgis on see väga normaalne. Kuala Lumpuris oli ikka paras peldik, aga eksootiline. Massiliselt on kerjused. Eriti julmalt eksponeeritakse vigaseid. Kui minusugune veidi valgem jorss välja ilmub, lükkab invaliidi saatja ratastooli lausa jalgu. Meeletult on ka backpackerite ulualuseid ja backpackereid endid. Reklaamides algavad ööbimise hinnad 35-st RM-st. Annetasin buda mungale. Vähe vist, taskus 1 RM jagu münte oli. Kõrval õlut libistavad inglased andsid pabereid ja said mingid värvilised käevõrud vastu.
17.detsember.
Jõlkusin vastavalt Perlitzi Malaisia reisijuhis soovitatule. Esialgu ajaloolised ehitised, siis uus linnakeskus, st Petronase kaksiktornid. Pilvelõhkujate vahel olid rohelised alad, kus toimus traditsiooniline kohalik elu. Kärsatati sööki ja sotsialiseeruti. Lipsuga juppid närisid koos kaltsakatega küpsetatud liha. Peale lõunat leidsin, et parim aeg on hakata kingitusi koguma. Päris tappev teema, sest hiina kaupa oli rohkem kui Eestis. Malaisiaga seostuvat oli vähe ja seegi Eesti mõistes kasutamiskõlbmatu sodi. Kujuneski nii, et shopingu asemel keskendusin söömingule. Proovisin maitsta võimalikult rohkem eksootilisi toite. Asi lõppes ikka Tom Yami supiga nagu ka eelmisel päeval. Üldse oli vähe päevi, kui ma Tom Yami suppi ei söönud. Kuigi retsept peaks igal pool sama olema, on maitse alati erinev.
18.detsember.
Keskpäeval oli vaja hotellist välja kolida. Enne jõlkusin veel korra linnas ja ostsin lõpuks kauavalitud mobiiltelefoni ära. Valikuks oli hiina versioon BlackBerry 8520st – erinevalt originaalist kahe SIMi võimalusega. Sõitsin siis esimesel võimalusel KLIA-sse. Vormistasin Bangkoki pileti ja andsin kohvri pagasisse. Küsisin veel nõu, et kas kohver on parem lukku panna või niisama jätta. Peanartsuga tsikk soovitas lukku panna.
Lennuki väljumiseni jäi veel 4 tundi, nüüd seiklused jälle algasid. Esialgse reisiplaani järgi oli tarvilik külastada Sepangi F1 rada. Jätsin selle teadlikult reisi lõppu, sest KLIA asub ka juhtumisi Sepangis, mitte Kuala Lumpuris. Sepangis asub ka teine lennujaam, mis kasutab sama maandumisrada – LCCT ehk Low Cost Carrier Terminal. F1 rada asub kahe lennujaama vahel LCCT kõrval. KLIA ja LCCT vahel käib buss, millesse ma ka istusin. Paraku ei olnud F1 raja juures peatust, bussijuht lasi mind lihtsalt kiirtee ääres maha. Vantsisin siis ligi kilomeetri ja nägin raja ära. Pärast kilomeeter tagasi. Bussipeatust polnud ja bussid käpavehkimisele ei reageerinud. Hakkasin siis oma teada LCCT poole minema – otse muidugi, sest lennukid paistsid. Umbes 1,5 km pärast kiirteega paralleelset kulgemist lõppes tee lennuvälja aiaga, kõrvaltee läks palmidžunglisse. No oli ikka padrik. 
Mõtlesin kiirteele otse välja murda, aga eriline soo oli vahel. Tundus, et elavad krokodillid ja muud vereimejad. Kähku siis tuldud teed tagasi ja kähku taksoga KLIAsse, sest aeg hakkas juba kukkuma.
Edasi kulges jälle kõik sujuvalt kuni Bangkokini. Air Malaisia pakub vaatamata hoiatustele ikkagi õlut ja veini. Proovisin mõlemat. Tigeri õlu oli hea küll ja sai vastavalt janule. Stjuuardess tuli isegi küsima, ehk soovin veel. Vein polnud suurem asi nagu veinid üldse.
Mulle tundub, et ma ei taha ikka Taisse minna. Kuidagi jabur lennujaam on. Teha pole midagi, hinnad on kallid. Kui KLIA-s saab tasuta netti kasutada 2 tundi, siis Bangkokis 15 minutid ja peab palju delikaatseid isikuandmeid paljastama. Proovisin jälle Tom Yami suppi. Peaks küll Tai supp olema, aga Malaisias ma nii nõrka suppi ei saanudki. Ja nii kallist ka loomulikult mitte.
19.detsember.
Lennu Helsinkisse magasin maha. Kaks õlut sai, siis kustutati tuled ära. Magasin vahelduva eduga hommikuni. Hommikusöögi juurde oli õlu juba 4EUR. Ei võtnud mitte. Helsinkis jälle paar tundi ootamist. Tallinna lend oli jube. Bussiga viidi keset tuisust lennuvälja asuva lennukini. Hea, et oli fliis seljas. Mõned Bangkokist golfamast tulnud härjad olid T-särkides. Kes esimestena lennukisse said, hakkasid loomulikult oma kohtade juures uimerdama, teised ootasid. Mina ka. Külm oli.
Tallinnas selgus, et minu kohver oli lahti kistud, läbi sobratud ja jälle kuidagi kinni poogitud. Sead. Nii võibki reisimulje ära rikkuda. Kadunud oli uus rahakott, kus raha küll polnud. Ja uue telefoni pakend oli ka jõhkralt lõhki kistud, kuigi uut telefoni ma sinna sisse loomulikult ka ei jätnud.
Malaisia kõrgeim punkt on Mount Kinabalu mägi (4095m). Suuremad rahvused on malaid (50,4%), hiinlased (23,7%) ning põlisrahvad (11%). Ametlik riigikeel on malai keel, kuid laialdaselt kõneldakse ka inglise, hiina ja tamili keelt. Malaisia pealinn Kuala Lumpur asub lääneranniku keskosas, Gombeki ja Klangi jõgede ühinemiskohas, rannikust 35 km kaugusel. Linna kutsutakse „kontrastide metropoliks“.Singapur on riik Kagu-Aasias Malaka poolsaare tipu lähedal asuval 544 km² (Hiiumaa näiteks 1019 km²) suurusel Malaka poolsaarest Johore väinaga eraldatud Singapuri saarel ja rohkem kui 60 väiksemal saarel. Saarte arv on mere täitmise tõttu aegapidi vähenenud. Ühiskond toimib nagu ulmefilmis. Inimesed meenutavad roboteid. Võidetavalt võib prügi mahaviskamise eest saada näiteks 1000 dollarit trahvi. Nätsu riiki sisse tuua, omada ega närida ei tohi - ees ootab hiigeltrahv. Narkootikumide omamise eest on surmanuhtlus.
Järgnevas tekstis on mitmed lühendid, mis ei peaks teksti keeruliseks tegema, küll aga lühendama. RM on malaisia rahaühik ringgit väärtusega umbes 3,8 krooni. Singapuri dollar on umbes 9 krooni.
KL tähendab igal pool Malaisias pealinna Kuala Lumpurit, KLIA on Kuala Lumpur International Airport.
Tom Yam
on väga vürtsikas Tai päritolu supp, mis on aga levinud vist igal pool Aasias. Vürtsisisalduse tõttu on Tom Yam parim ravim kõigi kõhutõbede ennetamiseks. Tom Yam on üldnimi, sõltuvalt lisanditest jaguneb: Tom Yam Gai – kanalihaga, Tom Yam Goong - hiidkrevettidega, Tom Yam Thaley - kalmaari, krevettide, kala ja sidrunheinaga jne. Üks võimalikest retseptidest: 2 kl kanapuljongit, 2 sidrunheinavart, 4 cm jupp galangalijuurt (kui seda tõesti kuskilt saada võimalik ei ole, võib proovida ingveriga asendada), 4-5 kaffirlaimi lehte, 3 väikest šalottsibulat, 1/4 väiksemast tomatist, suur peotäis austerservikuid, 10 suuremat krevetti, 4-6 spl vahukoort, 2 spl Tai tšillipastat (Nam prik pao), 1 tl suhkrut, 2 tl Tai kalakastet, 3 tl laimi mahla, purustatud väikseid värskeid tšillisid maitse järgi, serveerimiseks värsket koriandrit.7.detsember.
Finnairi vagunisaatja-vanaeitede streigi tõttu esialgne plaan Tallinn-Helsinki-Bangkok-Kuala Lumpur ei teostunud. Õnneks suutis Karin Otter Reisieksperdist asjad nii korraldada, et tekkis uus plaan Lufthansaga Tallinn-Frankfurt-Kuala Lumpur. Arvasin algselt, et isegi parem plaan – 2 lennuga, aga nii ei läinud.
Frankfurdis 3 tundi ootamist eriti pikalt ei tundundki. Tallinna lennuk oli küll pool tundi hilinenud, kuid ka JumboJetiga (Boeing 747) ei saanud tähtaegselt minema. Kuna Frankfurti saabus üle aastate ja täiesti ootamatult talv, siis oli tarvilik lennuk pärast reisijate pardaleminekut jääst puhtaks sulatada. Lisaks pidime lendama vahemaandumisega Bangkokis. Lend kulges igavalt. Telekas oli kaugel ja iste kitsas. Söögid olid maitsetud ja vähetoitvad. Õnneks sai head Warsteineri õlut vastavalt janule.
8. detsember.
Bangkoki p
eatus oli täiesti mõttetu. Minu jaoks küll. Reisijad aeti tunniks lennukist välja. Pidime pool km jalutama, et siis turvakontrollis kahe pudeli limonaadiga vahele jääda. Eks jõin siis liitri kohapeal ära. Siis jälle pool km lennukini tagasi.Kuala Lumpur International Airport on suur asi. Väljapääs on keeruline ja ebaloogiline. Kuidagi õnnestus. Tublid malailased juhatasid, kuidas hotelli jõuda – tarvilik hotelli Shuttle ära oodata. Google Earthist vaatasin küll, et Concorde Inn KLIA Hotel asub lennujaama peahoonest ca 1 km kaugusel. Shuttle sõitis aga ringiga ja ligi 5 min. Nagu Belgias Charleroys, kus poole km kaugusesse hotelli saab ainult taksoga. Hotelli võtsin aklimatiseerumiseks ja see käik tasus end ära. Kui oleksin kohe matkama hakand, oleksin pimedas ära eksinud.
Hotellis tahtsin kohe tutvuda kohaliku köögiga, kuid tarvilik oli dušši all käia ja niisama molutada. Lisaks panin ajaga tunni mööda – 6 tundi meist varasem. Nii magasingi bufee-dinneri aja maha. Lürpisin Tom Yami supi sisse ja kobisin varsti magama.
9. detsember.
Mõtlesin enne hommikusööki basseinis esimese karastava supluse teha, kuid hommiku poole tuli nii äge vihm, et Eestis pole sellist näinudki. Teadagi – kirdemussoon. Hommikul oli kõik nii märg ja pilves, et supluse isu polnud. Hommikusöök oli aga vägev. Parkisin kere pooleks päevaks idamaiseid asju täis.
Õhtul olin teinud päevaplaani, et KLIAst sõidan bussiga Buturayasse ja sealt bussiga Johor Bahrusse, et sealt siis üle Johori lahe Singapuris ära käia. Johor Bahru on Malaisia Johori osariigi pealinn ja riigi suuruselt teine linn. Asub Malaka poolsaare lõunatipus ja on seega Aasia mandriosa lõunapoolseim linn. Linna haldusalas elab umbes 500 000 inimest, koos eeslinnadega on elanike arv umbes 1,5 miljonit
Malaisias on nii, et bussi agendid on aegsasti igal pool vastas. Kui KLIAs üks bussi pakkus, küsisin, kas Buturayasse läheb. Loomulikult. Tegelikult sõitis buss KL Sentrali, ehk mingisse Kuala Lumpuri transpordikeskusse. Krt, seal ei osand ma midagi peale hakata. Hiljem selgus, et Buturaya bussijaam on üldse igaveseks suletud. Küsisin politsei käest, kuda Johor Bahrusse saab. Oli vaja trammiga (või siis metroo moodi asjaga) sõita Masjid Jameki peatusse. Seal ümber istuda teisele trammile ja sõita Bukit Jalili peatusse. Seal oli siis uus KL bussijaam. Trammist väljudes oli agent kohe vastas ja vedas mind ruttu bussile. Kuigi bussi pilet oli 31RM, küsis ta 35, vahendustasu ilmselt. Buss sõitis tuldud teed tagasi, KLIAst mööda, aga näe – KLIAst ei lähe Singapuri ja Johor Bahru poole ühtegi bussi. Ajakadu mitu tundi.
Bussisõit midagi erilist ei pakkunud. Malaisia kiirteed on sama kvaliteetsed ja igavad nagu Saksamaal. Johor Bahrus peatusin hotellis Kingston (ametlikult kõlava ja lohiseva nimega Kingston Hotel @ Taman Bayu Puteri). Broneerimise ajal tundus, et see asub peaaegu kesklinnas, tegelikult kesklinna suhteliselt eraldatud elamukvartalite piirkonnas. Erilist suminat ei olnud. Jõlkusin õhtul veidi ringi, et selgitada, kuidas homme Singapuri poole liikuda. Elamuasumid olid päris huvitavad. Iga umbes hektari suurune kvartal kuidagi aiaga piiratud ja autoga sai välja schlagbaumi alt.
10.detsember.
Hea, et eila õhtal mitu pääs
emisteed välja luurasin. Hotelli ees kulgeval tänaval oli totaalne ummik ja bussid praktiliselt ei liikunud. Tungisin läbi tarastatud asumi teisele tänavale, kus buss liikus. Sain umbes 1 km kaugusele Singapuri sillast. Kilomeeter käsitsi läbida oli isegi hommikul koormav tegevus. Tahtsin minna otse, käsitsi üle silla. Ei lastud, olevat ainult rekkadele.Piirivalvur oli väga viisakas ja ütles, et ise edasi minna ei ole üldse hea mõte. Kui nägi, et ma mõttest loobuda ei taha, viis oma autoga reisijate check-pointi. Hiljem selgus, et sillal jalutamine on rangelt keelatud.
Malaisias ja Singapuris kulgemiseks peab teadma palju asju. Kirjas neid loomulikult kusagil ei ole. Näiteks – kuidas Singapuri minna, pole isegi trip.ees. Küll see viisavabadus on ikka hea asi. Kujutan, et Narvas on üle jõe pääsemisega sama kamm.
Singapuri pääsemiseks kasutasin kohalikus mõttes meeletult raha. Check-pointist edasi küsiti bussis 1,9 RM, pistsin kassasse 2. Singapuri check-pointis küsiti bussis 2,3 dollarit. Etteruttavalt – tagasi sain Singapuri metroojaamast kuni Johor Bahru bussijaamani vaid
1,3 dollariga.Singapuris käisin NEWateri koolitusel. NEWater on Singapuri riikliku veeagentuuri allasutus, mis töötleb reovett joogiveeks. Kõlab jõhkralt, aga viit miljonit inimest ei ole kerge joota, kui vett pole. Põhjavett nimelt. Valida on mere- ja reovee vahel, aga merevett on veelgi tülikam puhastada.
Siis tahtsin näha Singapuri tunnust – lõvi ja F1 rada. City Halli metroojaamast väljudes kleepis mulle külge kiitsakas hiinlane ja hakkas juttu tegema. Kust olen ja mida tahan näha. Rääkis, et on 74 aastane. Singapuris pensionit ei maksta ja üle 62-aastaseid mehi tööl ka ei peeta. Ollakse siis perekonna ülalpidamisel või vanadekodus. Taat näitas, k
us lõvi asub, rääkis veel palju asju ja tahtis mulle ei tea mida veel näidata. Mul aga kombeks ise hakkama saad, ütlesin, et tõmba uttu. Küsis kohvi jaoks raha. Oli veidi münte ja ülejäänud 10-dollarilised. Meie rahas 90 krooni tundus teenuse eest palju. Pakkusin münte mida oli umbes 2 dollari eest. Hiinakas võttis viisakalt vastu, soovis head reisi ja kadus nagu maa alla.Tegin siis pilte nii lõvist, pilvelõhkujatest kui F1 raja erinevatest lõikudest. Siis hakkasin otsima oma unelmate murukatusega maja ehk Nanyangi Tehnikaülikooli Kunsti-, Disaini- ja Meediakooli. Olin täpse kohalejõudmise kirjelduse ära unustanud. Mäletasin vaid, et sõita tuleb metroo lõppjaama ja võtta ülikooli shuttle. Krt, need kapitalistid olid vahepeal ühe metroojaama juurde teinud. Seal ei osanud keegi juhatadagi, alles kolmas taksojuht võttis peale. Helistas pojale ja küsis, kuhu sõita. Kuidagi jõudsime ülikooline, aga murukatust ei kusagil. Küsisin esimeselt hiinlaselt, kus asub. Näitas käpaga – this way. Mõne aja pärast jooksis järgi ja arvas, et ega ma ei leia. Tegelikult p
oleks vist leidnud, nii hästi on loodusse sobitatud. Ütlesin hiinlasele, et giidi ei vaja, see aga, et ta on kõrvalmajas asuva IT-kooli tudeng, mitte giid ja raha ei küsi. Näitaski kätte.Maja oli vägev. Tegin hunniku pilte ja sõitsin shuttlega tagasi õigesse metroojaama.
Olin täitsa väsind ja esimest korda tuli meelde ka veidi süüa. Väsitavam päeva osa seisis aga veel ees. Malaisiasse emigreerumine toimus tipptunnil koos Singapurist töölt tagasi kulgevate malaisialastega – suuremalt jaolt hiinlastega. Ammu pole ma seisnud mitmesaja meetristes järjekordades. Nüüd kolm korda – et bussile saada metroojaamas ja mõlemas check-pointis. Pilet oli küll üks – see 1,3 dollariline, aga konkreetset bussi polnud. Kuidas järjekord kulges, nii need bussid tulid. Ja kogu aeg pidi teadma, millise firma pilet mul kolmest on ja kus selle firma saba on. Lisaks oli vaja seista kahes passikontrolli sabas, täita deklaratsioone ja oodata, kuni piirivalvur veendus, et viisat pole vaja.
Kui jõudsin Johor Bahru Larkini (hääldatakse La-kinn) bussijaama, tahtsin ainult lösutada. Kaardi peal üks hotell oli – Hotel Seri Malaysia Johor Bahru, aga seda oli raske leida. Bussijaamast kaugele ei tahtnud ka minna. Harjumatult pikast jalutamisest olid kintsud hargivahelt hõõrdunud ja liikuda sai enamjaolt meremehe moodi. Leidsin hotelli ikka üles, hiljem käisin ostsin veel bussipileti Melakasse ja mingit avokaado näokreemi, mida kasutasin ebasihipäraselt kintsude määrimiseks. Muud kreemi bentsujaamas polnud ja poed olid kinni.
11.detsember.
Singapuris täiesti soolaseks higistatud ja pestud särk ei olnud hommikuks kuivanud – niiske kliima. Ajasin märja särgi selga ja jalutasin bussijaama. Krt, bussile minnes olin täielikult märg. Olin ostnud mingi säästupileti. 19 RM tunduski kuidagi vähe. Kliimaseadet reguleerida ei olnud võimalik ja märja särgiga oli tunne nagu oktoobris Eestis. Tahtejõudu ja pidevat hõõrumist kasutades õnnestus reis üle elada, särk kuivas peaaegu ära.
Melaka (inglise keeles tuntud kui Malacca) ehk linn, millelt poolsaar oma nime saanud, Melaka osariigi pealinn
, oli äge. Veidi oli mul kodutööd ka tehtud. Ajaloolised faktid: Oli 15.–16. sajandil Malacca sultanaadi pealinn ja Malaka poolsaare arenenuim piirkond enne portugallaste vallutust 1511.a. 1641.aastani oli Portugali valduses, seejärel kuulus lühikeste vaheaegadega 1824.aastani Hollandile. Siis kuulus 1957.aastani inglastele. Tallinnast veidi suurem, umbes 450 000 elanikku.Melaka ja Penangi saare pealinna George Towni ajaloolised keskused kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Seega teadsin, mida oodata. Ajalugu oli palju. Hõõrdunud hargivahe tõttu võtsin kulgemiseks rikša – nii nagu reisiraamatutes soovitatud. Uus kogemus jalgratta külgkorvis. 20 RM ehk 80 krooni eest vedas Muhammed mind pool tundi mööda ajaloomälestusi ringi. Tegin hunniku pilte. Ikkagi UNESCO kultuuripärand.
Õhtaks jõudsin Klangi. Tegelikult mõttetu koht, aga jäi suht tee peale ja suht odav hotell oli neti kaudu saada. Melakas näiteks ei saanud neti kaudu laupäeva õhtaks öömaja, kõik olid välja müüdud. Tegelikult oleks kohapeal midagi ikka saanud küll, aga kes oskas riskida. Ka Penangi oleks Melakast edulisemalt saanud kui Klangist.
Klangis olek oli igav ja kallis. Bussijaam asus linnas väljas ja bukitud hotelli läks ainult takso. Minnes 20 RM ja tulles 25. Hotelli restorani hinnad olid kirved ja lähedal muud polnudki. Käisin tulekuma peale üle km ja leidsin suht soliidse koha, kus müüdi isegi õlut. Hind kirves – 1/3 liitrit 11 RM ehk üle 40 krooni. Sõin ka Yam Tomi supi ja muud polnudki teha. Aga uni tuli hea. Enne hõõrusin kintsud jälle näokreemiga sisse.
12.detsember.
Hommikul kohe Penangi bussile. Näokreem on tegija! Kintsud ei kipitanudki enam. Kiirtee jälle igav nagu Saksamaal. Aia tagant sai kohati veidi džunglit näha. Ipohi linna lähistel, kus suurimad tinakaevandused, oli ikka päris kole. Mõnes kohas oli lausa pool mäge puudu, valdavalt veidi vähem. Pilt oli nagu arbuusidelt oleks tükid ära lõigatud ja punane sisu paistis.
Kohati tundub, et enne reisi on kodutööd veidi rohkem tarvilik teha. Üldse ei kujutanud ette, et Penangi saar nii suur on. Tegelikult on sellel mitu linna ja paras lahmakas džunglit. Netist võib leida, et Penang on saar Malaisia poolsaare loodeosa lähedal. Saart nimetatakse ka "Idamaade Pärliks". Pindala 293 km2. Ülejäänud info on vastukäiv. Ühed kiidavad, teised laidavad.
Minu konverents toimub Batu Feringghi linnas, saare pealinn Georgetown asub sellest 11 km kaugusel ja bussijaam ligi 25 km kaugusel. Lisaks pidin enne saarele jõudmist Butterworthi linnas teise bussi ronima. Bussijaamas olin üsna nõutu. Netist leitud Batu Feringgisse sõitvad bussid seal ei peatunud. Ametlikud taksod küsisid 50 RM. Ei tahtnud maksta. Tund aega passisin niisama, siis hakkasin ringi jõlkuma. Mingi kiilakas küsis, kuhu tahan. Kui ütlesin, siis pakkus 40 RM eest ära viia. Teadsin, et Georgetowni-Batu Ferringhi vaheline taks peaks olema 20 RM ja pakkusin 25. Kiilakas ütles 35, saatsin kuule. Jõlkusin veel ja midagi asjalikku välja ei mõelnud. Jälle sattus kiilakas vastu. Vaatamata kõigile hoiatustele suvaliste tüüpidega mitte kaasa minna, pakkusin 30 RM. Kiilakas alla ei andnud. Mis mul üle jäi. Autos istus juba mingi peanartsuga malai tsikk, kes sõitis veel kaugemale. Kohale jõudsin.
Kõlava nimega konverents 2010 International Conference on Environment: Green Technologies toimus neljatärnihotellis Park Royal Hotel Batu Ferringhi linnas Penangi saarel. Konverentsi sekretariaat ei teadnud min
ust midagi. Olin küll juba 2 korda osavõtumaksu maksnud, aga ei minu ega nende pangaarvel polnud mingit muutust. Õnneks olin viimase ülekande kinnituse pdf-I salvestanud ja selle said nad välja trükkida. Nimi pandi kirja ja konverentsi materjalid anti kätte. Päev oli aga vahepeal õhtasse jõudnud, turvas ei soovitanud suplema minna – meduuse olevat palju. Läksin siis hotelli ümbrusse jõlkuma ja sööki otsima. Niikui välja sain, tekkis kiusatus ülikond tellida. Krt, Olevil ju on. Esialgu suutsin soovi maha matta, ülikondi on mul ju piisavalt. Leidsin ühe korralikuma kõrtsi, kus oli ka õlut. Jälle Tom Yam. Kelner soovitas riisi ka võtta – et on kergem seedida. Olin nõus. Toodi mõlemad korraga. Jõudsin poole suppi ära süüa, kelner seletama, et riis on mõeldud vürtside leevendamiseks. Saatsin kili kukele, et too midagi veel juurde. Tõi sojakastet. Selleks ajaks oli supp otsas, sai riisiga süüa.Õhtal võitlesin internetiga, rohkem selle puudumisega. Numbris oli ainult kaabel, minu MacBookil kaabliauku pole. Fuajees oli ka Wifi, aga nii suur müra ja nii aeglane, et eriti midagi tarka ei saavutanud. Skaipisin vahelduva eduga Grete ja teiste kodustega. Krt, neljatärnihotellis ei ole numbris wifit.
13.detsember.
Hommikusöök oli neljatärnihotellile vastav. Päris kahju, et kõike idamaist ei jõudnud proovida. Kõht oli veel eila õhtast täis, lisaks olin veel üle tee marketist õlut varunud ja konsumeerinud. Eriti kõva sõna oli Carlsbergi litsentsiga Shah Alamis tehtud 8% Danish Royal Stout. Tuli hea uni. Hommikusöögile toodi ka hea uudis – olingi raha 2x üle kandnud. Lubasid sulas tagasi anda. Mida kuradit ma 6000 krooni väärtuses RM-dega teen?
Konverents algas uhkelt – Malaisia ja University Saint Malaysia hümnidega. Tänati Allahhi, et see nii palju toredaid inimesi kohale tõi. Niipalju erinevaid asiaate polegi korraga näinud. Esimese päeva ettekanded olid huvitavad, kuigi täpselt seda ei kuulnud, mida tahtsin. Ettekanded on korraga 4-s erinevas kohas ja väljakuulutatud ajakavast ei peeta kinni. Pärast ametliku osa lõppu läksin jälle ümbrusse jõlkuma. Krt, jälle ülikonnad. Nagu ik
ka – valisin kõige odavama koha ja tellisin ära. Ei tea, kes selle koju veab.Õhtal oli pidulik dinner. Menüüs oli 8 käiku. Algas igat sorti siloga, millele sai valada tšillikastet ja siirupit. Siis tulid riisid, nuudlid, kanad, kalad ja veidi liha ka. Iga käigu jaoks toodi uued alustassi suurused taldrikud või kausid. Söödi käpa või kahvli ja lusikaga. Nuga polnud rohkem kui kalaga koos vaagnal. Naabriteks sattusid tai ja Londonis õppiv Maialisia hiinlane. Mulle tundusid toidud magedad ja hakkasin kõike kättesaadavat peale laduma. Pilusilmad läksid ümmarguseks. Pidin olema rohkem malaisialane kui malaid, h
iinlased ja hindud kokku. Joogiks oli ainult morss, igav. Hiinlane soovitas vasaku käega midagi mitte võtta, pidi malaide meelest sitane olema. Teadsin ise ka juba. Tai arvas, et peale sellist treeninglaagrit võin Taimaal ka ellu jääda. Tahtsin näidata oma teadmisi – Emmanuelle filmi alusel. Krt, tai polnud seda näinudki. No mida nad üldse vaatavad.Söögile lisaks tatsasid aeg-ajalt laval igasugu klounid ja muud kaltsuhunnikud. Hiinlane seletas, et kogu aeg vaheldumisi tähtsuse järjekorras – malaid, hiinlased ja hindud. Teadustati, et väga kuulsad kunstimeistrid. Kahe tunniga
oli sööming läbi ja sooviti head uut konverentsipäeva.14.detsember.
Hommikut alustasin uue hooga – suplemisega. Ei ütleks, et värskemaks tegi, aga lõhkus rutiini. Kohe tekkis uusi mõtteid. Küsisin hotellilt wifi ruuteri laenuks. Saingi tuppa neti sisse. Nonii-nonii-nonii! Tagusin rusikaga vastu rinda. Makaak akna taga puu otsas tagus ka.Konverents jätkus samas tempos – iga asiaat püüdis oma tublidust tõestada. Sekka iroonilisi vahepalu austraallastelt ja uusmeremaalastelt. Et enne kui alternatiivseid energiaid arendada, tuleks seda meeletut õhu konditsioneerimist vähendada. Vennastusin Adelaide Ülikooli professori Gus Nathaniga. Leidsime, et asiaadid on tublid küll.
Pärast lõunat tuli päike välja. Jätsin mõned loengud vahele ja praadisin veidi. Vaevalt, et jume tekkis. Kui päike loojus, sõitsin
Malaisia teise UNESCO kaitse alusesse linna Georgetowni. Pimedas küll aru ei saanud, et hoonestusel mingi ajalooline väärtus on. Hakkan juba kohaliku „kultuuripärandiga harjuma“ – ilusate uute majade vahel rääbakad ja ajaloolised. Sõin india restoranis riisi ja teravaid kanatükke. Ega suurt maitsevahet teiste köökidega nagu polnudki.Hilja õhtal pidin minema ülikonna proovi. Selgus aga, et usinad hindu olid ülikonna juba valmis õmmelnud. Vaevalt, et nad selle kapist võtsid, sest kõik minu perverssed soovid detailide osas olid täidetud.
15.detsember.
Konverents lõppes umbes kell 3 õhtal. Ainus õhta saarel, kus sain valges ringi vaadata. Rentisin rolleri 150 cm3 Piaggio. Võimsamaid ei pidavat renditamagi, olevat lollidele turistidele liiga ohtlikud. Mootorrattaid ka ei rendita, sest kohalike meelest peaksid härrasmehed ainult rolleritega sõitma. Olen lugenud küll, et Vespa roller leiutati Itaalias, et ülikondades mehed ooperisse saaks sõita, Soppa ei pritsi jalgadele.Nüüd on küll eluks ajaks selge, et igal soojal maal tuleb rentida mingi kaherattaline mehhanism. Elamusi on kohe seinast seinani. Niikui ratta kätte sain, panin kohe džunglisse. Bensiiniga oli kummaline värk. Paak oli algselt peaaegu tühi. Küsisin, miks ja kas pean tagasi tuues täis laskma. Anti 3 RM tagasi ja soovitati 2 liitrit juurde osta. Džungli tee ääres pidi olema tankla.
Mina seda muidugi ei märganud ja džunglis peatudes oli paagis vaid bensiini lõhn. Allpool orus paistis küla. Panin minema, et ehk veab vabaga välja. Külas tanklat ei paistnud. Küsisin esimesest restoranist, et kust nad bentsu saavad. Selgus, et neli boksi edasi poest. Õllekastis olid umbes 0,7 liitrised pudelid bensiini täis. Kahe sisu kokku maksis 4 RM. Varsti leidsin tankla ka. Liiter bentsu maksis 1.90 RM ehk umbes 7 krooni. Krt, kas me peame ikka Eestis elama.
Džunglis oli aga äge. Kimasin mööda suvalisi radu, kuhu autoga poleks pääsenudki. Peatuda elukate kartuses ei julgenud. Puuviljafarmis proovisin palju kirutud ja kiidetud duriani ka. Haisev väliskest oli juba ära visatud. No mis ta nii väga ikka on – peal maitsetu lima nagu puding, sees pähkli ja banaani vahelise maitsega kõvem ollus.
Kui hakkas hämaraks minema, otsustasin saarele mitte päris ringi peale teha. Et teen poole ja käin veel Georgetownis. See oli eraldi elamus. Küll ma Itaalias kirusin neid mopediste. Nüüd panin täiega tagasi. Ühinesin sujuvalt rollerite salkadega, mis ilma suunda näitamata kulgesid tänavatel nii piki- kui ristisuunas. Ja kõik sujus. Rolleriga sai edasi vähemalt poole kiiremini kui neljarattalistega. Vasakpoolne liiklus on omaette nähtus. Sattusin vahest küll vastasvööndisse, aga vastutulijad tõmbusid mõistvalt kõrvale.16.detsember.
Puhkepäev. Hommikul peale sööki kohe randa. Mõnus. Lösutasin lamamistoolil ja vahtisin tuimalt lainete loksumist, Heki alt roomas välja geko. Vahtis tükk aega ringi, lasi peeru ja sittus minu nina alla. Puhkus rikutud. Aga polegi nagu enne sittuvat sisalikku näinud.
Lõuna paiku tšekkisin end hotellist välja ja jälle matkama. Siht – Kuala Lumpur. Seoses ülikonnaga olin sunnitud ostma ka kohvri ja ükski taksojuht ei saanud pihta, et ma tulen neljatärnihotellist välja ja lähen suure kohvriga bussi peale. Täitsa ennekuulmatu. Mina aga astusin bussi ja sõitsin peaaegu ainsa reisijana keskbussijaama. Kulus ainult 3.40 RM. Taksoga nagu ikka oleks läinud 35-50 RM.
Pileti olin ette broneerinud 45 RM eest. Hiljem selgus, et tegelik hind oli 35 RM. Jälle agentide boonus.
Reis Kuala Lumpurisse pidi kestma 4 tundi. Tegelikult läks ligi 6. Üle linna piiri jõudsime küll 4 tunniga, kuid ülejäänud aeg kulus ummikutes tiksumisele. Vahepeal jõudsime Petronase tornidele isegi umbes kilomeetri lähedusse. Oleks teadnud, oleks välja murdnud, sest bussijaamani kulus veel tund. Bussijaamast kesklinna tagasi ka pool tundi. Hotellini jõudsin pimedas ja oli tegemist, et sisse saada.
Hotell D‘Oriental Inn Kuala Lumpur asub Hiinalinnas Petalingi tänaval ja veel katusega kaetud osas, kus käib hiina turg. Hiinalinn on üldse eriline nähtus, üle maailma. New Yorgis on see väga normaalne. Kuala Lumpuris oli ikka paras peldik, aga eksootiline. Massiliselt on kerjused. Eriti julmalt eksponeeritakse vigaseid. Kui minusugune veidi valgem jorss välja ilmub, lükkab invaliidi saatja ratastooli lausa jalgu. Meeletult on ka backpackerite ulualuseid ja backpackereid endid. Reklaamides algavad ööbimise hinnad 35-st RM-st. Annetasin buda mungale. Vähe vist, taskus 1 RM jagu münte oli. Kõrval õlut libistavad inglased andsid pabereid ja said mingid värvilised käevõrud vastu.
17.detsember.
Jõlkusin vastavalt Perlitzi Malaisia reisijuhis soovitatule. Esialgu ajaloolised ehitised, siis uus linnakeskus, st Petronase kaksiktornid. Pilvelõhkujate vahel olid rohelised alad, kus toimus traditsiooniline kohalik elu. Kärsatati sööki ja sotsialiseeruti. Lipsuga juppid närisid koos kaltsakatega küpsetatud liha. Peale lõunat leidsin, et parim aeg on hakata kingitusi koguma. Päris tappev teema, sest hiina kaupa oli rohkem kui Eestis. Malaisiaga seostuvat oli vähe ja seegi Eesti mõistes kasutamiskõlbmatu sodi. Kujuneski nii, et shopingu asemel keskendusin söömingule. Proovisin maitsta võimalikult rohkem eksootilisi toite. Asi lõppes ikka Tom Yami supiga nagu ka eelmisel päeval. Üldse oli vähe päevi, kui ma Tom Yami suppi ei söönud. Kuigi retsept peaks igal pool sama olema, on maitse alati erinev.18.detsember.
Keskpäeval oli vaja hotellist välja kolida. Enne jõlkusin veel korra linnas ja ostsin lõpuks kauavalitud mobiiltelefoni ära. Valikuks oli hiina versioon BlackBerry 8520st – erinevalt originaalist kahe SIMi võimalusega. Sõitsin siis esimesel võimalusel KLIA-sse. Vormistasin Bangkoki pileti ja andsin kohvri pagasisse. Küsisin veel nõu, et kas kohver on parem lukku panna või niisama jätta. Peanartsuga tsikk soovitas lukku panna.
Lennuki väljumiseni jäi veel 4 tundi, nüüd seiklused jälle algasid. Esialgse reisiplaani järgi oli tarvilik külastada Sepangi F1 rada. Jätsin selle teadlikult reisi lõppu, sest KLIA asub ka juhtumisi Sepangis, mitte Kuala Lumpuris. Sepangis asub ka teine lennujaam, mis kasutab sama maandumisrada – LCCT ehk Low Cost Carrier Terminal. F1 rada asub kahe lennujaama vahel LCCT kõrval. KLIA ja LCCT vahel käib buss, millesse ma ka istusin. Paraku ei olnud F1 raja juures peatust, bussijuht lasi mind lihtsalt kiirtee ääres maha. Vantsisin siis ligi kilomeetri ja nägin raja ära. Pärast kilomeeter tagasi. Bussipeatust polnud ja bussid käpavehkimisele ei reageerinud. Hakkasin siis oma teada LCCT poole minema – otse muidugi, sest lennukid paistsid. Umbes 1,5 km pärast kiirteega paralleelset kulgemist lõppes tee lennuvälja aiaga, kõrvaltee läks palmidžunglisse. No oli ikka padrik. 
Mõtlesin kiirteele otse välja murda, aga eriline soo oli vahel. Tundus, et elavad krokodillid ja muud vereimejad. Kähku siis tuldud teed tagasi ja kähku taksoga KLIAsse, sest aeg hakkas juba kukkuma.Edasi kulges jälle kõik sujuvalt kuni Bangkokini. Air Malaisia pakub vaatamata hoiatustele ikkagi õlut ja veini. Proovisin mõlemat. Tigeri õlu oli hea küll ja sai vastavalt janule. Stjuuardess tuli isegi küsima, ehk soovin veel. Vein polnud suurem asi nagu veinid üldse.
Mulle tundub, et ma ei taha ikka Taisse minna. Kuidagi jabur lennujaam on. Teha pole midagi, hinnad on kallid. Kui KLIA-s saab tasuta netti kasutada 2 tundi, siis Bangkokis 15 minutid ja peab palju delikaatseid isikuandmeid paljastama. Proovisin jälle Tom Yami suppi. Peaks küll Tai supp olema, aga Malaisias ma nii nõrka suppi ei saanudki. Ja nii kallist ka loomulikult mitte.
19.detsember.
Lennu Helsinkisse magasin maha. Kaks õlut sai, siis kustutati tuled ära. Magasin vahelduva eduga hommikuni. Hommikusöögi juurde oli õlu juba 4EUR. Ei võtnud mitte. Helsinkis jälle paar tundi ootamist. Tallinna lend oli jube. Bussiga viidi keset tuisust lennuvälja asuva lennukini. Hea, et oli fliis seljas. Mõned Bangkokist golfamast tulnud härjad olid T-särkides. Kes esimestena lennukisse said, hakkasid loomulikult oma kohtade juures uimerdama, teised ootasid. Mina ka. Külm oli.
Tallinnas selgus, et minu kohver oli lahti kistud, läbi sobratud ja jälle kuidagi kinni poogitud. Sead. Nii võibki reisimulje ära rikkuda. Kadunud oli uus rahakott, kus raha küll polnud. Ja uue telefoni pakend oli ka jõhkralt lõhki kistud, kuigi uut telefoni ma sinna sisse loomulikult ka ei jätnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar