esmaspäev, aprill 18, 2011

Maris ja Rando Belize'is

Destinatsioon: Belize.
Riigikeel: inglise,lisaks hispaania, maia ja kreooli keel laialt levinud
Inimeste arv: 312 000
Pindala: 1/2 eestit
Turiste aastas: 250 000 lennuturisti ja enam kui 600 000 kruiisituristi
Aeg: 14.01.2011 – 4.02.2011
Lend: Tallinn –Praha (ööbimine) -Düsseldorf –Atlanta (ööbimine) -Belize City -Atlanta -Amsterdam –Praha (ööbimine) -Tallinn
Seljakotirändurid: Maris ja Rando
Ära antav pagas puudub, kaasas ainult pardapagas.

Eellugu - Neljapäeva hilisõhtul kotti pakkides oli Maris veendunud, et 3 nädala riided, hügieeni- ja muud varud tema 40 liitrisse seljakotti ära ei mahu. Aga siiski - pärast mitmetunnist pingutust olid asjad kotis ja ruumi ülegi – et pärast soojad riided kotti mahuks.

Sõit Belize: 14.01 – 16.01 Kui kaua läheb aega, et Belize jõuda? Me
ie retk sai alguse reede pärastlõunal Tallinna lennujaamast. Maris jooksis len
nukile praktiliselt otse kontorist, viimased e-meilid luges l
ennujaamas, kell 15.00 lülitas telefon
i pardale minekuks välja ja puhkus oligi alanud. Paar tundi hiljem maandusime kevadises Prahas. Temperatuur oli meelierutav +3 ja lumest polnud jälgegi. Viisime pagasi hotelli, mis oli meelega valitud lennujaama terminali kõrval, et ei peaks varahommikul liiga palju reisima. Õhtul
tähistasime puhkuse algust ja nautisime viimaseid tunde hotellis euroopa telekanaleid. (tagantjärgi oli huvitav meenutada, et Belizesse minekul räägiti CNNs Tuneesia rahutustest, siis tagasi Prahas olles 3 nädalat hiljem oli peauudiseks Egiptuse rahutused).
Järgmise päeva hommikul jooksime lennule ja lõunaks olime Düsseldorfis. Vahet
ult enne ookeanilennu pardale minekut kutsuti meid kõrvale – meile lähenes lennujaamatöötaja kutsudes meid nimepidi nagu oleks ta meie tuttav. Meid juhatati kõrvale ja alustati sisut
ihedat turvaküsitlust – Kui kaua te üksteist tunnete? Miks te USAsse lendate? Mis teil kotis on? Ja millal teie elektroonilised vahendid viimati remondis käisid? See oli tõeliselt kummaline – miks ometi peaksin ma ihaldama elu USAs või kuidas ma niinimetatud pommiga nii kaugele oleksin jõudnud? Igatahes tundsime end klassikalise idablokist reisinuna, kellel igassse maailmanurka reisides lasub terrori-, prostitutsiooni või narkokuriteo kahtlus.
Läbisime psühholoogilise turvakontrolli siiski edukalt ja võisime rahuliku s
üdamega end ookeanilennul magama sättida – Düsseldorf Atlanta lend k
estis 10,5 tu
ndi – mingit magamist seal muidugi ei olnud, ainult sõime, vahtisime filme (vist isegi 3-4 erinevat) ja lugesime. Atlantas pidime oma kellad 6 tundi tagasi lükkama. USAsse maandudes on esimene mõte – tarbimine! Nii ei olnud ka meie erandiks ja tormasime taksoga esimes
se kaubanduskesusesse, kus Maris sai endale suurepärase Nikoni digipeegelkaamera enam kui 25% eestist soodsamalt. Marisel jäi veel süda verd tilkuma, et ei saanud neid kauneid hilpe enda kotti pressida, aga ratsi
onaalne mõtlemine siiski tõi meid maa peale - 3 nädalat seiklusi oli veel ees ja iga lisagra
m
m vähendaks selle mõnu. USAst jäi meelde vaid mustad suured ületarbijad ja meeletu pealiskaudsus – kõiges, mis nad teevad või ütlevad. Kaua seda palagani kaasa mäng
ida ei jaksaks. Ajavahe tõttu kukkusime kell 20.00 voodi ja kell 4 istusime silmad pärani suutmata uinuda, kell Eestis ja meie kehas oli 10hommikul. Sisustasime oma vaba aega uue kaamera tudeerimisega. Hommikul kimasine shuttle bussiga lennujama ja meie viimane lend juba ootas. 4 tundi ja kohal! Super! Lennukilt maha astudes jooksime esimese asjana tu
alette riideid ja jalanõusid vahetama. Kõik oli nii väike ja kodune. Belize lennujaam
on Tallinna lennujaamast vaid kolmandik ja sees oli vaid 3 lennukit ning paar väi
ksemat cesnat kohalikeks lendudeks.
Takso juba ootas ja sealt Supermarketi vahepeatusega veetaksojaama, kus e
sime
ne peatuskoht Caye Caulkeri nimelisel saarel ootas. Supermarketi ees ei suutnud me om
a janu ja elevust varjata ning korkisime lahti esimesed Belikinid (monopoolne õlletootja) Haarasime veel veetaksojaamast päikesekreemi, küsisin veel müüja käest, et mis ta arvab, kas 6UV kaitse on ok või peaks võtma 8UV kaitsega kreemi – hiljem lugesime raamatu
st, et minimaalselt peaks kasutame UV 20 kaitset. See 6se faktoriga kreem andis muidugi kohe järgmisel päeval kerge põletusega tunda. Veetakso sõit kestis 40 min ja lõpuks olime kohal. Kell näitas 15.00 16 jaanuari pärastlõunal ja me olime teel olnud 56 tundi. (koos ööbimi
seg
a Prahas ja Düsseldorfis). Elevuse käigus ei märganudki, et telefonid ei olnud vahepeal piuksugi teinud – jah arusaadavalt oli meil Eestiga ka 8 tunnine ajavahe ja kõik potentsiaased helistaja

d juba magasid aga ikkagi, imelik tundus. Mis värk nende telefonidega on? Lõpuks mõist
sime, et ei Tele2 ega Elisa ei tunnista kahjuks Belizet kui riiki ning neil puudub seal
roumingupartner. Paanikas jooksime esimesse internettipunkti ja postitasime Face
booki teate, et viibime reaalajakommunikatsioonivahenditest eemal ning kui kellelgi suur häda käes kirjutagu e mail. Puhkus suure algustähega. Mõnus!
Caye Caulker
Meie pesa Caye Caulkeris oli armas seljakotirändurite maja
(http://www.yumashousebelize.com/). Kahekorruseline läbipaistev ja kõi
Juba esimesel jalutuskäigul mõistsime, et siin tuleb kõigile tere öelda. Saar oli imeväi
k
e – autosid asendasid golfiautod. Saare keskuse jalutas ühest otsast teise 20 minutiga. Mõistsime ka, et enamus turistidest koosneb USA, Kanada ja Austraalia tegelastest. Eestist po
lnud kek-
krigiseb-kui-toas-liigutan maja. Meie voodi ümber oli ca 1 m igas küljes. Põrandapi
nnale mahtus ilusti 40liitrine seljakott ja kõik. Ülejäänud tegevused toimusid voodis, sest põrandal ruumi ei olnud. Seadsime end sisse ja tegime tutvust võrkkiikede ja juba majas resideeruvate kodanikega, kes kõik juhtusid olema äärmiselt sõbralikud ning abivalmid.
Meie päevad saarel möödusid mõnusalt GO SLOW – tegutse aeglaselt põhimõttel ehk ei mingit tõmblemist & pidevat tegutsemist. Lisaks sellele oli saarel veel üks slogaegi midag
i kuulnud.

n – NO SHIT, NO SHIRT, NO PROBLEM! Tõeline seljakotirändurite paradiis. Saare lõpus asus baar – Lazy Lizard – baar, mille pukid olid ookeanis ja maailma parim pina colada valg
us üle jäise klaasi. Avastasime lisaks Pina Coladale veel imelise joogi, millele jäime lõpuni truuks – Panty R
i
pper – ananassimahl+kookoserumm. Mmmm..taevalik kombinatsioon! Kohalikud manustasid ka nn rum punchi, mis sisaldas rummi+squeeze ning minu meelest maitses pigem nagu mehukatti viskiga. Paar korda kohalikega hängides pidime siiski näo tegema ja viisakusest paar tassikest ära lonksama, erilist lemmikut sellest joogist ei saanud.
Õhtuhämaruses ilmusid meie kodu kõrval olevale väljakule ka kohalikud liigavõrkp
allurid, kellega Maris kohe nobedasti sõprust sobitas ja 3 õhtut järjest oma jalgadelt liivas püherdades naha maha kraapis. Sai viskutud vapralt pallide järel
e endale aru andmata, et see ei ole päris Pärnu ranna liiv, sest see sisaldab palju merikarpide tükke, mis olid
vägagi kõvad ja kraapisid jalad üsna marraskile.

Kui lebamisest villand sai loivaime esimese turismiputkani – Tsunami adv
entures – musta huumorit sellel rahval jagub (1960 aastal oli piirkonnas suur orkaan & tsunami, mis pühkis enamuse majadest ja jaotas saare kaheks – lõhe ei ole suure – ligikaudu 30 meetrit seega üle saab nii ujudes kui ka kanuuga. Kinnisvara on teisel saarepoolel märkimisväärselt odavam, sest seal puudub elekter. Õnneks on saarel aga enamuse ajast päik
seline nii, et päikesepatareide müüjad rõõmustavad)
Tsunami reisid viis meid paadiga merele. Sõit oli istmikule väga valulik ja kestis um
bes 40 min. Iga sekund sõidust oli seda
väärt kui me lõpuks Hol Chan Marine pargis Shark re
ef Alley’le jõudsime. Kiikasime peljates üle paadiserva kui giid juba kurjustas, et vette vette. Veest vaatasid vastu raid. Kas tõesti?!? Ei no muidugi ütles giid, need kalad siin on nagu lemmikloomad, kes uudistavad ja tahavad pai saada. Ei! Vetteminemine ei tundunud ohutu. Kuna teekond oli olnud pikka ja märkasime vees ka teisi ujujaid pidin endas kõik hirmujudinad maha ajama ja vette prantsatama. Mask peas. Esimesed minutid oli täielik sokk – need raid olid tõesti uudishimulikud, lisaks kardsime kohutavalt jalgu maha panna kuigi seal oli vaid 1,2 meetri jagu sügavust – raid armastavad end liiva alla sättida ja ma ei taha teada
, mis juhtuks ku
i
mõnele endasuurusele päriselt ka peale astuks.
Tegelikult ei olnudki need kalad ja hiiglaslikud kilpkonnad seal päris juhuslikult – üks
kalamees puhastas seal lähedal oma karpe ja laisad meretegelased nägid kerget saaki. Lootsin kogu hingest, et see kalamees neile piisavalt karpe loobib ja et ma lõunaks saadud küpsist taskusse ei unustanud. Uudishimulikud olid need raid tõesti – nägime nii mõnigi k
ord neid enda poole ujumas ja lootsime, et suudame märkamatult tagurpidi ujudes põgeneda endal silmad nagu tõllarattad – huhh, see oli tõeline katsumus. Adrenaliin korralikult laes aga ära tegin! Samas rai’d olid alles algus. Järgmistes snorgeldamiskohtades tuli meil silmitsi seista ka 1,2 meetriste väikeste haidega (http://en.wikipedia.org/wiki/Nurse_shark). Kuna aga hirm võttis võitu, siis haidega koos ujumine jäi ära – liikusime neist 100m kaugusele ning suplesime nendest ohutus kauguses (kuigi väidetavalt ei pidanud need haid olema agressiivsed)
Pärast merereisi olime korralikult põlenud ja meie 6UV faktoriga kreemist polnud ka igatunnise kreemitamise tulemina mingit tolku. Kui mõistus pole tuleb valusat nahka kannatada.
Juba esimestel kohtumistel kohalikega arvasid nad, et oleme Saksamaalt – usun, et sel lihtsal põhjusel, et nad on oma turistid jaganud 3 gruppi – siseturistid, ameeriklased (kõik, k
es räägivad inglise keelt kaasa arvatud Kanada, Austraalia ja Suurbritannia) ja sakslased (ehk siis kõik ülejäänud, kelle keelest nad aru ei saa). Enamus kohalikke rääkis vaba
lt 4 keelt – kreooli (aafrika+inglise keel), hispaania, maya (3 erinevat maia keelt vastavalt suguharule) ja inglise keelt. Vaatamata mahukale keelepagasile on riigi kirja- ja lugemisoskus 80% piiril, mis tähendab 12 aastaselt veerimist – ometi on nad selle näitaja üle äärmiselt uhked,
sest see on kesk-ameerika riikidest kõrgeim!
Õhtul nautisime suurepäraseid mereande ja Rando avastas enda jaoks lugemise, kuigi Belizes puuduvad raamatupoed. Reaalselt ei ole võimalikad kogu riigist mitte ühtegi uut raamatut osta. Kavalad hosteli ja hotellide pidajad mõtlesid aga geniaalse vahetussüsteemi – anna oma vana loetud raamat ja anname sulle kellegi teise loetud raamatu vastu. Mõnus, nii lugesimegi mõlemad 3 raamatut läbi ja koju naasime ühega. Riigis puuduvad ka originaalplaadid – kõik müüdavad plaadid on kõrvetatud toorikutele ning plaadiümbrised on värviprinteriga kopeeritud, peal kõrvetaja nimi, kuupäev ja kellaaeg.
Meie eelviimasel saareõhtul saabusid meie hostelisse 4 rootsi kutti. Pealtnäha täiesti tavalised seljakotirändurid igaühel 1 seljakott – seadsid end meie kõrvaltuppa sisse ja väljusid toast poole meetrise kõlariga ja alustasid techno kuulamist. Ka nii saab reisida! ?
Saarel elades tundus nagu oleksin siin juba aastaid olnud. Pärast esimest päeva oli geograafilislt selge, kus on pood, baar ööklubi ja resoranid. Õhtul sööma minnes ei olnud
vahet kelle lauda istud, sest kõik olid „vanad tuttavad“ kes hakkasid oma päevast, reisist kõnelema. Tutvusime nii mõnegi tegelasega, kes omakorda olid oma reisi alustanud üksi kuid nüüd poolelt reisilt leidnud kaaslasi kellega edasi liikuda.
5 päevase Caye Caulkeri võtavad ilmekalt kokku järgmised sõnad – võrkkiik, Pina Colada, laisad koerad, aeglased ja sõbralikud inimesed, päike
, võrkpall, krevetid, merevähid ja red snapper (riffahven), paljajalu kõndimine, snorgeldamine, Go Slow, USA, Kanada ja Austraalia turistid, kõik müügiks, raggamuffin tours!
Transfeer – Caye Caulker – Belize City – San Ignacio
Caye Caulkerist lahkusime hommikul veetaksoga. Belize Citys pidime saama bussijaama, et sealt edasi dzunglisse (San Ignacios) jõuda. Nii mõnigi soovitas meil võtta takso kuid vaata
sime raamatust, et tegemist on vaid 10min jalutuskäiguga, et mis see siis ikka ära ei ole, meil ju kotid kerged ja polegi ammu liigutanud. See ei olnud kindlasti üks kõige turvalisemaid ja
parimaid otsuseid, mis selle reisi jooksul tegime – meid ootas ees väga väga kiire kõnd ignoreerides kõike oma ümber kuid tundsin kuidas nende mustade meeste silmad minu kaamerakotti (mis ei näe välja nagu õla, selja või niisama kott) jõllitasid. Lisasime sammu ja tõesti kõnd oli lühike kuid väga dramaatiline. See oli ainus kord kogu reisi jooksul kui tõesti turvalisuse pärast muret tundsime. Õnneks läks kõik hästi kuid seda mõtetut riski kellelegi ei soovitaks. Võtke takso. Päriselt ka! Lisaks sain pärast Randolt teada, et kohalikud olid enne Belize Citys maabumist oma kuldketid tasku pistnud. Seda teades poleks ma selles linnas sammukesti teinud!
Bussisõit San Ignaciosse kestis 3 tundi (vahemaa 150km) no arusaadavalt oli vaja iga posti juures keegi peale võtta, niisama lehmadele tuututada või nautida mõn
usat regge beati (Lucky Dube Greatest Hits (üks näide sellest - http://www.youtube.com/watch?v=efd5whbLGZc&feature=related ) – tüdruk tagaistmel laulis kõiki laule veatult kaasa – kas eesti bussis juhtuks seda kunagi?!?) ja lihtsalt tsillida. Ignoreerides fakti, et meie kõrvalistmel istus just vanglast vabanenud aga väga sõbralik poiss, mis mind samuti hetkeks võpatama pani – ometi ei olnud see võrreldav Belize City jalutuskäiguga veetaksojaamast bussijaama. Sõitsime klassikalise ladina-ameerika b
ussiga (USA vana koolibuss – imekitsaste jalavahedega). Kogu sõit oli vaatamata pikkusele siiski vaimustav!
Meie esimene peatuspaik dzunglis oli Trek Stop – Lonely Planeti andmetel üks parimaid Ladina ameerika peatuspaiku (www.thetrekstop.com ). Meie nii ei arvanud. Jah, tingimused olid tõesti dzunglilikult askeetlikud – öko wc, vihmaveedush ja kriiskavad linnud. Kahjuks asus see aga riigi ainsa maantee kõrval seega auto ei lasknud tsivilisatsiooni unustada. Otsustasime, et ül
e 2 päeva seal ei ole. Järgmisel päeval võtsime ette ATM (mayade ohvrikoobas) matka.
ATM kogemus oli fantastiline – 3 tundi mööda kottipimedat koobast ainult pealamp valgust näitamas – no miks need mayad nii kaugele ja sügavale pidid ronima? No teooriaid on mitmeid – ühed arvavad, et tegemist on prügikastiga, teised, et puhkuskohana – kõige vettpidavam tundub siiski ohverdamise koobas – just siin piinati ohvreid ja valati verd, et rahuldada jumalad – et neil oleks aeg ja ilm. Huvitav fakt mis reisist meelde jäi - mayade ülikutel suru
ti imikuna kolp diagonaalseks – et nad tavarahvast eristuksid.

Otsustasime veel paariks päevaks dzunglisse jääda ja otsisime maanteest eemalole
va majutuse – Parrot nest (http://www.parrot-nest.com/). Meie maja asus puu otsas nii, et tundsime end tõelise linnu või ahvina ?. Öösel kõlas juba tuttav lindude kriiskamine ja ühel ööl ajasid koerad taga tundmatuid linde,loomi, kes tõenäoliselt olid ahvid või siis coatimundid (pesukaru sarnased tegelased) või iguaanid.
Belizelased ise puhkavad oma riigis reisides. Põhja poole viisade tõttu reisida ei saa. Viisat saada keskmisel belizelasel on väga raske. Lõunapool on aga valla kuid enamus kohalike reisimisest jääb finantside tõttu siiski kodumaale.

San Ignacio ja dzungliperioodi märksõnad – Hiinlaste jaekettide gonglomeraat, dzunglihääled, meeletu niiskus, koopad, joad, sõbralikud inimesed, suurepärased restoranid, iguaanid, tuubing, kultuuride supp.
Sisemaale jõudes langesid ka hinnad. Saarele omaselt olid Caye Calkuri poodide varus
tus kehv ja hinnad krõbedad. Klassikaliselt kaupluses kaupadel hindu ei olnud nii, et see sõltus kui rikas sa välja näed. Nad isegi ei varjanud oma hinnapoliitikat, sest ööklubi seinal sei
sis silt – prices may change based on customer behaviour – tõlge hinnad võivad muutuda vastavalt kliendi käitumisele!
Marise sünnipäevahommik – mul on alati selle päevaga pisut raske – nii ka sel aastal. Kõige suuremaks mureks oli see, et ma saan vaid 1 õnnitluse. Kõik tunduski juba lootusetu – käisime söömas ja valmistusime mayade varemete külastust (Xunantunich) kui avastasime, et oleme Guetemala piirist 2km kaugusel ning väga kõrge templi otsas – proovisin telefoni ja vola – saingi hulga sõnumeid. Tore ? Polegi kunagi 10 000km kauguselt sünnipäevaõnnitlusi vastu võtnud!

Kuulsime ka, et kohalikud käivad Guetemalas õlut joomas – see on seal 3 korda odavam ning valik on Belizega võrreldes piiritu (Belikini monopol). Guetemalalasi kasutatakse ka põllutöödel ja apelsinikasvatuses, kus nende töötasu on 1 BZD „kartuli“koti eest. Usinamad, kes alustavad päikesetõusu ja lõpetavad loojangul pidid suutma korjata ligi 100kotti.
Mayade templid olid võimsad ja ilusad, eriti just Xunantunich, mis väidetavalt on enim pildistatud maya püramiid (kuigi suuruse poolest on ka veidi suuremaid mujal – nt Tikal, mis on koheselt üle Guatemala piiri). Lisaks Xunantunichile külastasime ka Cahal Pechi – regiooni kõige vanem ja olulisem mayade linn (ca 3000 aastat vana) suuruselt kuid väike.

Pärastlõunal linnas jalutades hõikas meid jalgrattal kimanud mees, kes peatus, et me
ile rääkida kuidas ta euroopas muusikat käis tegemas ja kuidas üks soome mees talle saapad tegi. Mõne hetke pärast kohtusime aga mehega, kes just nüüd kirjutab Belizest uut raamatud, mis ilmub novembris ja pakkus meile 9vaatamisväärsuse tuuri tavapärase 4-5 asemel, mida turismifirmad pakuvad. See oli küll otsene müük aga see oli ka ainus kord ning pigem kujunes sõbralikuks vestluseks ja lõpus unustas mees isegi numbri anda. Järgmisel päeval kui ootasime poe ees bussi ilmus ei tea kust veel üks sarnane free lancer giid, kes oli just teel belize city’sse ja viskas meid vajalikku sihtpunkti.
Inimeste sõbralikkus on Belizes tõeliselt piiritu! Ja nad ei tee seda raha pärast! Ühel hetkel bussis tundsin kuidas mind valdas kurbus – mõeldes sellele kuidas need inimesed pidevalt naeratavad üksteisele, turistidele ja on nii abivalmid. Vanem mees ulatab bussis väiksele lapsele kommi ja teine silitab vastutuleva poisi pead ja soovib ilusat koolipäeva unustades pideva vaesuse, orkaanid ja pilvise ilma – miks meie siin Eestis nii üksteisega käituda ei oska? Miks meie väärtushinnangud on nii kardinaalselt teised? Mind pani see pikalt vaagima ni
i seal kui ka siinpool ookeani ja tunnen kuidas kõik ümbritsev mind iga sekundiga endasse kisub ja muudab, käitumaks täpselt nii nagu kõik teised. Ei, luban, et olen sõbralikum, parem ja naeratan – rohkem kui varem. Vähemalt püüan, isegi kui kraadiklaas näitab +27C asemel - - -30C! Üks väike kuid väga tähelepanuväärne fakt kuidas nad üksteist ja kõiki, kes nende teele satub tervitavad – tere hommikust, tere ja pärast päikseloojangut muutub see toredaks sooviks- head ööd! Lihtne aga imeline!

Tänu mägistele teedele pakub sisemaa suurepäraseid võimalusi rattaspordiks – nägime tihti treenivaid noorsportlasi ja saime ka teada, et rattasport on ka suurte auhindade sport – ei ole harvad juhud kui rattavõistluse auhinnaks on maja koos sinna juurdekuuluva maaga – kõlab hästi – Eestis peab sellise auhinna saamiseks olumpiavõitjaks tulema! (muidugi sealne maja Eesti mõistes on kuur pulkadel ? )

Öösiti üritasime oma riideid „kuivatada“ mis päädis hommikul alati poole märjemate riietega. Ühel õhtul sai Maris kogemata kätte nõelata ka suurelt tundmatult putukalt – jooksime kohe küsima, et mis see nüüd oli ja kuidas korda saab, käsi paisus hetkega kahekordseks kuid kohalikel oli õnneks kiire lahendus – soodapasta (sooda+vesi), mis paistetuse kiires
ti alla võttis ja järgmisel päeval oli nõelakohast vaid mälestus.
Dzungel märksõnades – ATM, niiskus, mayade templid, iguaanid, ko – ox han – nah (lähme sööma) restoran, mennoniidid.

Hopkins
Lonely Planet valetab! Kui siiani polnud suuri erinevusi esinenud, siis Hopkinsi peatükk tuleb LP tegelastel nüüd küll ümber kirjutada – hetkeks oli mõttes neile ka oma kommentaarid saata, mõtteks see kahjuks tänu töörattale astumisega jäigi. Vähemalt jaksasime kaunimad jäädvustused Go Discoverisse saata, mis seal juba veebruari numbris ka avaldati ? Olulisemad möödapanekud Lonley Planeti raamatus olid söögikohad ja atraktsioonid, mida juba enam kui 5 aastat ei eksisteerinud – swinging armadillos, crocodile island. Meile suureks üllatuseks ei olnud kogu regioonis võimalik ka kaardimakseid teostada.
Üks põhjuseid miks me Hopkinsisse tulime oli Garifuna kultuur & inimesed. Garifunad (http://en.wikipedia.org/wiki/Garifuna_people) on üks väike rahvus, mis on tekkinud aafrika orjade & arawaki indiaanlaste segunemisel peale ühe orjalaeva hukku ühe Kariibi mere saare lähedal. Nad on arendanud väga omapärase kultuuri ning erinevad kõikidest teistest rahvustest Belizes. Olgu siin näiteks erilised kalatoidud või trummimäng. Selles mõttes Belize tõesti üks suur rahvaste paabel – nii väike riik, kuid nii palju erinevaid rahvusi koos õnnelikult elamas.

Hopkinsi peamine trump on rand – see on üks ilusaimaid randu, mida oleme näinud. Ja täiesti inimtühi! Ühel pilvisemal päeval otsustasime jalgratastega ringi vaadata – pärast 10min sõitmist vaatas Rando väiksesse ojja ja seal oligi krokodill – ma ei julgenud läheneda ja muidugi ei uskunud, et seal keegi on aga seal ta tõesti oli. Loodetavasti täis kõhuga, igatahes ei teinud ta meie kohalolekust suurt välja. Hetk hiljem jooksis meie silme alt mööda cutimundipunt, kes oli kohalikus hoovis söögiraksus käinud. Tundub, et loomad ja inimesed elavad Belizes ka suures rahus ja koosmeeles ?

Tundsime end selles kalurikülas imeliselt! Tõeline puhkus, lebades rannas, lugedes raamatut võrkkiiges tundsime end kõige õnnelikumana kogu maailmas. Sellele aitas kaasa ka tõeliselt mõnus majutuskoht mis meil õnnestus leida – pildid räägivad enda eest - http://www.tippletree.com/
Samas on igal mündil kaks poolt. Paari õhtu pärast saime aru, et ei ole head halvata, pimeduse saabudes sättisid end meie põhjamaisele nahale üsnagi tüütud liivakärbsed, kes ei lahkunud enne kui kogu nahk sentimeetriste vahedega kaetud sügelevate punnidega. Teooria oli , et neid kratsida ei tohi, sest see vallandab veel suuremad muhud. Instinktiivselt sellest muidugi loobuda ei saa nii, et juba kolmandaks päevaks nägime välja nagu oleks meil tuulerõuged. Rando suutis kratsimist veidi rohkem vältida, kuid punnidest ei pääsenud ka tema.

Tutvusime oma külalistemajas ka kahe suurepärase Kanada naisega (ca 60a), kellega veetsime aega ja nautisime vestlusi. Nad olid fantastilise ellusuhtumise ja mõnusa innuga eluvõtvad naised – ei saanud üldse aru, et nad nii vanad on & võiks meile emadeks olla ?

Hopkins märksõnades - kirevad kuked, imeline rand, kõike müüvad neegrilapsed, garifuna trummid, garifuna köök, inimtühjad resordid, krokodill, cuatimundi, linnud, jaaguarijäljed.

Dangriga - Päev vaikses linnas. Väga rahulikult! Kuna meie transfeer Belize Citysse oli väikelennukiga, siis pidime veel ühe päeva sisustama Garifuna kultuuri pealinnas Dangrigas. Tegevusi selles linnas nappis, ilm oli ka äärmiselt kuum seega sisutasime end rõdul kirjutamise ja lugemisega. Üheks sokeerivaks kogemuseks oli siiski turistipood, kus müüdi kilponnakilpe – olin täiesti teadlik, et neid ei tohi osta, sest igal juhul on kilkonna tapmine selles riigis keelatud. Küsimuse peale kuidas te neid müüa tohite tuli vastus, et no aga me sõime need ju tühjaks, miks ma siis kilbi ära peaks viskama. Uskumatu. See oli kogu Belizes ka ainuke koht, kus nägime kuidas avalikult keelatut pakuti.

Belize toit
Hot Tamales (maisijahu puder, kala vm lisandiga segatuna), banaanileib, tacos, rice&beans, puuviljad(banaan, ananass, papaya), merevähid (lobster), krevetid, quesedillad, grouper (mingi suur kariibi mere kala), red snapper (riffahven), kookosesupp, king fish (kuningmakrell), cassava chips.
Kõik toidud serveeriti tavatult suurtes kogustes, nii, et mõistsime kiirelt, miks need kohalikud vaatamata pidevale leitsakule, mis peaks isu ohjeldama, keskmisest kogukamad on.

Belize jook
Rum punch(siirup+rum), panty ripper (kookose rumm+ananassimahl), rumm, värske ananassi- ja apelsinimahl, piima & piimatooteid praktiliselt ei müüdud kuskil (müügil väga vähe ja üksikutes kauplustes) selle asemel sojajoogid

Hinnad
Kohalikul turul ja tänavatel -
8 banaani – 1BZD (6EEK)
1 ananass – 2,5BZD (15EEK)
Tortilla – 0,5BZD (3EEK)
7 apelsini - 1BZD (6EEK)
5 kooritud apelsini - 1BZD (6EEK)
Hiinlaste Supermarketid –
2 banaani – 1BZD (6EEK)
1 Belikin (0.3l) – 3-4BZD (18EEK)
Rahaühik ja kursid
1BZD =0,5 USD= 6EEK=0,45 EUR. Nii USA dollar kui ka Belize dollar olid võrdselt käibel. Enamus kohtades olid loodud kaardimaksevõimalused, millele lisati 5% kaarditasu. Teatud regioonides oli võimalik tasuda vaid sularahas.

Kasulikud lingid:
http://www.travelbelize.org/ - Belize ametlik turismiinfo
http://www.toucantrail.com/ - veebisait Belize odavmajutuste kohta & muu turismiinfo
www.couchsurfers.org – seljakotirändurite sotsiaalvõrgustik; Belize foorumist saab kasulikke vihjeid ning vajadusel leiab uusi reisikaaslasi kes samal ajal samas kohas reisivad.

Naerata, vaata, mis juhtub!

Kommentaare ei ole: