Teisipäev, september 23, 2008

Kiirvisiit Pariisi - 26.08.2008 1. päev

Saabumine
Õnneks on olemas Estonian Airi poolt otselend Tallinnast Pariisi. Kuigi väljalend oli suhteliselt varajane (lennuk startis kell 8:00), kompenseeris selle mitu positiivset sündmust juba lennujaamas. Kuna Max (töökaaslane, kellega me selle reisi ette võtsime) oli kusagilt endale hankinud "kuldkaardi", siis saime checkin'i teha lennujaamas ilma järjekorras seismata (tegelikult on see tõeline luksus) ja suundusime seejärel koheselt VIP ruumi oma lendu ootama. Kes teab, mis tähendab lennujaamades VIP ruum? Mina olin sellest enne kuulnud ja nüüd olen seda ka kogenud. Tehtke järele! Sellega veel positiivsed sündmused lennujaamas ei lõppenud. VIP ruumis oodates hõigati meid (mind ja Max'i) välja ning paluti minna värav nr. 2 juurde, kus meie senised tavapiletid kenasti äriklassi piletite vastu ümber vahetati. Mida sa hing veel ihkad, mõtlesin ma salamisi. Ja ega rohkem ei pakutud kah.

Kell 8 tõstis lennuk oma nina maast lahti ja 3 tunnine lend Pariisi võis alata. Lennud nagu ikka on suhteliselt igavad. Ruumi pole, liikuda ei saa ja ilm on tavaliselt pilves. Peale tasuta söömise (tasuta joomist ei olnud võimalik proovida seoses eelolevate töökoosolekutega) ja magamise rohkem midagi ei toimunudki ning täpselt ettenähtud ajal olime Prantsusmaal Charles De Caulle lennuväljal (lennuväli on võimas, üks võimsamaid Euroopas vist).

Lennuväljal käisid asjad kähku. Reisikotid selga ning taksojärjekorda. Koosolekute aeg hakkas ka juba tagant torkima. SAGEM SECURITE, kuhu me pidime minema, asub Pariisi äärelinnas ja lennujaamast on sinna minna mitukümmend kilomeetrit. Kuna Pariis on suurlinn, siis ma ei kujuta ette, kuidas seal taksojuhid üldse ilma GPS'i abita läbi saavad. Õnneks meie taksol oli GPS olemas ning peale paberi peal aadressi näpuga näitamist (igaks juhuks kirjutasime aadressi paberile, sest kes neid prantsuse aadresse ikka õigesti hääldada oskab) kihutasime SAGEM'i poole. Taksojuht korra eksis marsruudiga, aga GPS oli kohe jaol ning viga sai kiiresti parandatud.

SAGEM SECURITE, suur prantsuse firma, ei näinudki väljast poolt nii suur ja ilus. Majad olid rohkem nagu laohooned ja töökohad olid ka oluliselt viletsamad kui meil Proeksperdis. Aga tühja sellest, jutuajamised said aetud ja visiitkaardid vahetatud. Pikemalt ma sellel teemal rohkem rääkida ei saa ja ma arvan, et see pole huvitav kah. Lühidalt öeldes kella 17 paiku (kohaliku aja järgi) said tööasjad aetud ning lahkumine taksoga Pariisi kesklinna suunas oma hotelli võis alata.

Hotelli me kuidagi jõudsime, aga taksojuht oli oma sõiduga püstihädas. GPS seadet taksol polnud. Õnneks oli taksojuhil kaart olemas. Küll ta podises sõidu ajal ja ajas näpuga kaardil järge, aga oli näha, et lihtne seal suvalist tänavat ülesse leida ei olnud. Lõpuks kui me pärale jõudsime, oli ka taksojuht silmnähtavalt rõõmus, et ülesandega hakkama sai.

Paaritunnine uinak hotellis tehtud, suundusime Pariisi nn. ööellu (etteruttavalt võin öelda, et see lõppeski öösel millalgi peale südaööd). Esimene plaan oli üle vaadata Eiffeli torn. Kuna linn on suur ja vahemaad suhteliselt pikad (ise kah päevasest tööst natuke väsinud), siis mõistlik otsus oli metroo kasutamine. Metroo vajalikkuse üle suurlinnas ma kommenteerima ei hakka, kes seda kasutanud on, saab sellest ise aru.

Eiffeli torn

Alguses, kui ma seda kaugelt nägin, ei tundunud ta kuidagi erilisena. Mida lähemale me aga jõudsime seda rohkem tekkis tunne, et tegu on millegi omapärase ning ilusaga. Ja lõpuks kui me päris torni all seisma jäime ja ülesse vaatasime, siis tundus küll mulle, et inimesed on millegi suurega hakkama saanud. Kell oli siis kohaliku aja järgi kusagil 6-7 vahel, aga rahvast oli plats praktiliselt täis. Kuna ma ise kardan kõrgust, siis olin juba algusest peale meelestatud, et seda torni mina vallutama ei hakka, vaatan teda pigem maapinnalt. Aga Max, vana alpinist, ei jätnud jonni ning veenis mind seni kuni endalegi märkamatult sattusin ühte neljast piletijärjekorda. Järjekord oli nii pikk, et selle aja jooksul, millal me seal seisime, suutsin ma vähemalt 10 korda ümber mõelda, mitmendale korrusele ma siis tornis pidama jään (tornil on turistide jaoks 3 korrust ja vastavalt korruse numbrile on ka piletihind). Kassani jõudes otsustasin, et ostan pileti viimasele korrusele (pilet maksis 12 EUR-i) ja kui näiteks 2. korrusel selgub, et minu kõrguse piir on käes, siis lihtsalt 3. edasi ei lähe (korruste vahel ongi kõige suurem vahemaa 2. ja 3. korruse vahel).

Piletid käes, hüppasime lifti, mis meenutas rohkem minitrammivagunit. 1. korrusel oli vahepeatus, kus väljusid kõige aremad ehk need kellel piisas u. paarikümnemeetrisest kõrgusest või kellel polnud lihtsalt raha kõrgemale minekuks. Meie "kihutasime" hoogsalt edasi 2. korrusele. Vagunist väljudes oli pilt päris muljetavaldav. Esimese hooga käisin käsipidi kobades mööda seinu ja vältisin välispiirdeid. Kuid nagu alpinistidelgi, kes teevad vahepeatusi aklimatiseerumiseks, aitas ka mind kõrgusega harjumisel lihtsalt aeg. Nimelt oli järjekord 3. korrusele minemiseks u. 2 tundi pikk ja selle ajaga ei tundunud mullegi enam 2. korrus eriti kõrge. Seega otsustasin kindlalt ka 3. korruse "ära võtta".

3. korruse lift oli juba nagu päris lift, ... aga selle vahega, et kui näiteks Tallinna teletornis on kinnine lift (puuduvad aknad), siis Eiffeli torni 3. korrusele viis klaasist lift. Sellest tulenevalt sättisin ennast kohe lift keskele, et minu ja klaaside vahele jäi paras hulk kartmatuid turiste. LAHE, TÕELISELT LAHE. Võin kinnitada, et tunne oli super, kui 3. korruse lift oma uksed avas ning soe tuulehoog näkku puhus. Mu keha küll värises igast otsast, aga ma pole siiamaani aru saanud, kas see oli hirmust või vaatepildist, mis sealt avanes. Ainukeseks kommentaariks võin veel öelda seda, et minge käige ja kogege ise seda situatsiooni.

Kui me lõpuks (üleval tipus olime u. tund aega) 1. korrusele tagasi jõudsime, siis arvas Max, et hästi lahe oleks Eiffelit vaadata ka ööpimeduses kusagilt eemalt, sest öösel täistundidel hakkab torn lahedalt särama. Tegime kiirelt mõlemad ühe õlle ning lahkusime tornist metroo suunas (kell oli kusagil 23:30 kohaliku aja järgi) ning võtsime kursi Montmartre mäele. Kohale plaanisime jõuda järgmiseks täistunniks, aga tegelikult jäime natuke hiljaks, sest metroost väljudes ei suutnud me kohe leida mäel asuvat kirikut, mille juurest pidi olema hea vaade Eiffelile. Lõpuks kohale jõudes, ootas meid ees väikene üllatus. Kuna kell oli hiline ja nädalapäevaks kolmapäeva esimene tund, siis me eeldasime vähest (pigem olematut) rahvahulka. Tegelikult oli asi vastupidi. Rahvast oli palju. Kes tantsisid, kes laulsid, kes lihtsalt jõid alkohooli ja suhtlesid omavahel. Ühesõnaga metropol, mis metropol, kus rahvast jagub igal ajahetkel kõikjale. Veetsime ka meie seal natuke aega ja vaatasime selle Eiffeli säramise kaugelt ära. Oli kah nagu midagi, aga lähedalt oli igatahes etem.

Kella ühe paiku öösel otsustasime siis lõpuks meiegi hotelli puhkama minna. Kuna metroojaama uksed olid suletud, siis polnud muud võimalust kui piisavalt kõvasti hüüda "Taxi" ning loovutada paarkümmend eurot. Maksis see sõit palju maksis, aga hotelli me jõudsime ning ausalt välja teenitud uni hakkas koheselt võimust võtma.

Teisipäev, juuli 22, 2008

Juhtumised DDR-is

Käisime Tiinaga 29.nädalal Saksamaal hängimas. Plaanis oli külastada endise DDR lõunaosa ilusamaid kohti.
Reis algas esmaspäeva õhtul suht normaalselt, Easyjet hilines ainult pool tundi. Berliinis oli kasutada eBayst 22 euroga võidetud Art Hotel Charlottenburgi tuusik. Paraku ühele näole. Kui kalli abikaasaga koos poole öö ajal sisse hiilisime, irvitas hotelli tänavakohvikus õlut libistanud administraator mõistvalt. Toa seinal oli tavahind 75 EUR. See 53 eurone võit oli ka riesi ainsaks võiduks.
Tagasi Eestisse pidime tulema autoga nagu tavaliselt. 257 euro eest oli eBayst soetatud Seat Toledo 1991.aastast. Auto asukoht oli Schwarzheide Dresdeni lähedal. Kui auto oli juba võidetud, selgus, et müüjaks on endine Egiptuse kodanik Salah Hassan Ali Ahmad Elnemr, lühidalt Salah. Kokku pidime saama teisipäeva hommikul kell 10 Berliinis Hermannplatzil. See oli viga, nii mulle kui Salahile. Oleks pidand ikka Schwarzheidesse minema. Tegelikult polnudki sellel tähtsust.
Salah ilmus umbes kell 11. Mina pidin teda juba politseiga taga otsima hakkama. Hilinemise põhjusteks olid ummik kiirteel ja Salahi naise Opel Astra elektriprobleemid. Loomulikult ei hakka ükski egiptlane kohe asju ajama, enne on vaja kohvi juua ja 2 tundi niisama lobiseda. Nii seegi kord.
Kui kohv joodud ja vennastutud, läksime Zulassungstellesse (Autoregistrikeskusse). Selgus, et Berliini registriametnikud streigivad. Mida teha? Schwarzheidele lähim Zulassungstelle asub Calaus (100 km) Berliinist. Jeehat? Aga Opel Astra oli surnud. Salah arvas, et kindlustus maksab kõik remondi kinni ja lasi teeninduse kohale kutsuda. Diagnoos – genekas otsad andnud. Pandi ajutine aku peale ja sõitsime teenindusse. „Ainult“ kolme tunniga olid genekas ja aku vahetatud. Meie passisime. Õhtu oli käes ja ka Calau Zulassungstelle juba kinni. Mäletan, et mul kulus kunagi SAABi geneka vahetamiseks koos romulas käiguga veidi üle tunni. Kindlustus Salahi kulutusi aga ei kandnud - tüng 360 EUR ulatuses...
Calaus viis Salah meid hotelli ja kimas kurvalt minema, Hotellis küsiti 64 EUR. Pidasime kalliks. Trampisime ligi 3km ringi ja leidsime pansioni (pildil), kus küsiti 45 EUR. Jõudsime 35 euro kohal kompromissini. Perenaine oli endine kommunist ja lasteaednik. Kahel endisel kommunistil jätkus juttu kauemaks. DDR tuleks taastada!
Kolmapäeva hommikul läksime Calau Zulassungstellesse, aga see osutus kolmapäeviti suletud olevaks. Samas majas oli mingi kummaline kontor, mis müüs KIA cee´d-isid ja kirjade järgi rentis ka AVISe autosid. Päeva taks pidi olema 54 EUR. Auto pidi muidugi kohe tulema. Tegelikult tuli 1,5 tunni pärast ja Cottbusist (ca 40 km kauguselt). Hinnale oli lisandunud juba 15 EUR mingit maksu ja 15 EUR kohaletoomistasu. Kus see kärss vahepeal käis, ei tea. Kahtlane oli äri küll ja seda järgmisel põhjusel. Liitrise mootoriga Peugeot 107 paaki mahtus pärast 400 km läbimist 25 liitrit. Pärast järgmise 600 km läbimist aga 33 liitrit. Seega tehti külma umbes 5 liitriga.
Tellisime siis selle peugeoti kaheks päevaks. Arvet pole veel saanud ega julge seda vist vaadata ka. Plaanitud graagikust olime juba päevaga maha jäänud. Käisime siis Schwarzheides oma vallasvaraga kohtumas, korjasime mõned eBayga võidetud jalgrattajupid kokku ja külastasime ka nostalgilisi paiku – Saksa Sveitsi (kaljudega pildil Bastei) ja Boži Dari Tšehhis, kus talve ööbisime. Talvel oli Boži Dari raekoja keldris ütlemata mugav ja odav restoran. Nüüd ei olnud. Vist läks odavuse tõttu pankrotti. Lisaks laskus must pilv linna peale ja üle 30 m enam ei näinud (pilvisel pildil). Põgenesime. Jena ja Gera vahel Miesitzis oli järgmine eBayga võidetud motell (moteli pildil). Tegelikult endine DDR põllumajanduskooperatiivi ühiselamu. Aga hind (31 EUR) oli vastuvõetav. Lutikaid ja prussakaid ei olnud.
Neljapäeva hommikul läksin Jena Zulassungstellesse. Seal taheti näha kehtivat ülevaatust (TÜV). Tänavu märtsist alates olevat uus kord. Minu ostetud risul pole juba 2 aastat kehtivat TÜVi. TÜVi tehgemine maksab ligi 200 EUR ja ilmselt see risu ei läheks läbigi. Seega jäi auto sinna, kus oli. Tarvis aga koju ka saada – pühapäeval Pikajala rattakross. Eks siis Easyjeti piletid, aga hingehinnaga. Alguses oli plaanis Jenas külastada ka Carl Zeissi tehast ja planetaariumi, aga see mõte läks jamade tõttu üle. Minema Jenast! Weimar oli kultuursem linn. Seal elasid Goethe, Schiller ja tehti Weimari vabariik. Veel käisime Leipzigis, kus Johann Sebastian Bach kunagi orelit mängis (Tiina koos Johanniga pildil). Õhtaks jõudsime Cottbusi. Arvasime, et annaks auto AVISele tagasi, võtaks raudteejaama lähedal hotelli ja sõidaks hommikul rongiga Schönefeldi. Katsu aga Cottbusis hotelli leida. Küsisime politseilt. Peaaegu oleks raudu pandud. Peeti Poola pättideks, sest riided polnud ka just kõige kenamad. Kõne Calausse parteikaaslasele ja minema. Seekord saime püsikliendina ööbimise juba 30 euroga. Ja jälle nostalgiline DDR teema.
Reede hommikul auto AVISele tagasi ja lõuna paiku rongiga Schönefeldi. Turvakontrollis ei lastud läbi minu uut ligi 12 EUR maksnud jalgrattakahvlit. Et viigu ma pagasisse. Pagasi hind 20 EUR. Väiksema kahju huvides osutus otstarbekas tutikas amortidega kahvel prügikasti visata.
Lennuk jäi ka ligi tunni hiljaks, aga alla ikkagi ei kukkunud. Hea seegi!

Teisipäev, juuli 08, 2008

Põldotsa Raudmees

Põldotsa Rahvaspordiklubi triatlon “Põldotsa Raudmees” toimub 2.augustil 2008.a.

Etapid: 1. ujumine 200 m Laomäel
2. jalgrattasõit 22,5 km Laomäe-Kirimäe
3. jooks 4,1 km Kirimäe-Põldotsa

Põldotsa Raudmehe võistluse juhend
1. Põldotsa Raudmehe tiitli võidab esimesena Põldotsale jõudnud võistleja.
2. Ohutustehnika eest vastutab igaüks ise.
3. Kasutada võib mistahes kuju ja päritoluga kaherattalisi jalgrattaid.

Ajakava: 10.30 Kogunemine Põldotsal, instrueerimine
10.45 Rajaga tutvumine
11.45 Saabumine Laomäele, soojendus
12.00 Start
13.05 Võitja eeldatav finiš Põldotsal

Võitjate tulemused:
1999 Aavo Kiisk - 1:22:28 (4:18; 1:00:52; 17:18), Maris Valma - 1:35:22 (4:05; 1:10:55; 20:22)
2000 Mart Schults - 1:07:16 (3:40; 0:45:35; 16:31), Signe Ottender - 1:26:52 (4:36; 0:58:38; 20:59)
2001 Heinar Tarasov - 1:16:30 (3:45; 0:55:45; 15:45), Signe Pohlasalu - 1:41:46 (4:20; 1:10:16; 21:27)
2002 Aivar Vaalma – 1:11:24 (4:13; 0:52:18; 18:18), Marina Järve - 1:22:18 (4:04; 0:56:15; 0:20:47)
2003 Andres Kukk – 1:06:00 (3:12; 0:43:01; 18:50), Triin Kärner - 1:18:00 (4:38; 0:49:45; 0:22:47)
2004 Tarvi Viik – 1:03:44 (3:43; 0:47:48; 15:56), Triin Veski - 1:38:39 (7:19; 0:59:32; 0:31:48)
2005 Norman Pirk – 1:04:54 (3:07; 0:45:01; 16:03), Kristel Vallaste - 1:15:56 (3:43; 0:50:36; 0:20:36)
2006 Tarvi Viik – 1:08:44 (3:25; 0:47:57; 16:46), Maris Valma - 1:26:25 (3:52; 0:59:29; 0:21:37)
2007 Lauri Tanner - 1:02:53 (3:18; 0:43:16; 15:39), Kristel Vallaste - 1:18:20 (4:13; 0:52:43; 0:20:09)



Sõber, oled oodatud osa võtma!


Projekti juht: Aare Vaalma, Tel 5035864,
vaalma@hot.ee

Põldotsa Kapp viidi jälle Turvalepa külla


Kaheksanda võrkpalliturniiri Põldotsa Kapp võitis teist aastat järjest Turvalepa küla meeskond koosseisus Olev, Tarmo, Risto ja Marko Aasa, Aivar Kaus, Martin Loorits ning Andres Savik.Pingelises konkurentsis võitles end teiseks AS Läänemaa Veoautokeskus ja kolmandaks Nõva Spordiklubi.Põldotsa Kapp on kindlustanud oma koha Läänemaa spordikalendris, pakkudes osalemisvõimalust aktiivsest sportimisest tagasitõmbuvatele kui ka arenevatele (eriti Nõva Spordiklubi ja AS Läänemaa Veoautokeskuse) võrkpalluritele. Tänavu turniir oli eriline ja seda eelkõige kahel põhjusel. Esimest korda said parimad võistkonnad ka auhindu, mille eest hoolitsesid Kultuurkapital ja Tabasalu Spordikompleks. Teiseks said osalejad mängida ühe Eesti võrkpallilegendi, Eesti kõigi aegade andekaimaks võrkpalluriks peetava Avo Tasase vastu, kes esindas seekord Pärnu võistkonda Studio Nova.56-aastane 1971.a Euroopa juunioride meister ja võrkpalli-Kalevi sidemängija on taas USAst kodumaale naasnud ja tema osalemine annab igale rahvaspordisündmusele kindlasti sära juurde.

Esmaspäev, juuli 07, 2008

Põldotsa Kapp 2008


Sündmus ise leidis aset 05. juulil 2008 aastal Põldotsal. Osalejaid võistkondi oli sellel aastal 6.